Triinu Kree, I HK
Walesi printsess Diana tragöödia raputas kogu maailma. Tänavu, 25 aastat hiljem on režissöör Pablo Larrain’i käe alt kinolinale jõudnud film “Spencer”. Olles Inglise kuningakoja ajalooga viimsete põnevate afäärikäikudeni kursis, olid mu ootused teemakäsitlusele üsna kõrged.
“Spencer” ei ole kiirustav film, see saab selgeks kohe alguses. Sisult tormiline lugu laotub vaataja ette rusuva rahuna, kus pinged ja energiavarjundid oma pinevat tundmusviiulit kääksutavad. Linateos võtab väärikalt aega ja ei mängi end kohe kätte suurte nootidega. Olustik tuleb esile väljapeetult, tasaselt, naturaalselt – ei mingit levinud tormamist ja haaravuse üleskloppimist. Ühtlases mahedas foonis kerkivad hämmastavalt naturaalse lihtsusega esile detailid: inimeste kõnnakuerinevused, pilgud, ruumitaju nüansid.
Peategelane, Diana Spencer näitleja Kristen Stewarti majesteetlikus kehastuses, lisandub tegevusliini alles natuke hiljem. See tekitab elulähedase tunde, nagu saaksid vaatajad kiigata loomulikul viisil tegelase argipäeva, kus tema endaga vaat et võrdväärset rolli etendab ka ümbritsev keskkond.
Ekraanile ilmunud kiri “Tõestisündinud tragöödial põhinev väljamõeldis” tekitas kinosaalis spekulatsioonikahinaid. Meeleolu tundus nõudlik, kuid mitte negatiivselt meelestatud. Enne pealkirja ilmumist öeldi filmis kõigest kümmekond lauset ja aega läks üle 20 minuti, kuid kahetunnise teose puhul on põhjalik sissejuhatus edasise tähelepanu nurgakiviks.
Veel enne suu avamist olid kõnekad Diana peenutsevad minižestid, mis minu meelest jätsid temast harjutud kuvandist natuke kõrgima ja hoolimatuma mulje, kuid kindlasti on see vaid sügavama tõlgendamise küsimus. Ma ei olnud Dianat sellisena ette kujutanud, aga võib öelda, et mu kujutluspilt ja filmis esitatu konflikti ei astunud ning suurepärane Kristen Stewart suutis peategelase väga usutavaks mängida.
Filmi tehes annab režissöör lisaks niigi ilmselgele ka sadu pisilubadusi, millel keegi järge ei pea, aga mis täites või täitmata jättes määravad, kui hea tulevik linateosel on. Kõnealune film oli selliseid lubadusi täis ja filmikeele kirjutamata reegel – olustik kinnitagu olustikku – sai täidetud. Näiteks mainiti dialoogis, et faasanid oleksid jahieesmärgita mõttetud ja rumalad linnud, kes sõiduteedele kakerdavad. Mõned stseenid hiljem aga lendasidki linnud auto rataste eest läbi. Sedasorti haagitamised pole kindlasti määravaks faktoriks, kuid lisavad austusväärset vürtsi.
Keritava pingega tegevus toimus jõulupühade ajal, mil nurkasurutud Diana võitles viirastuste, pettekujutluste ja sundmõtetega. Kerge revolutsioonilise aspektina polnud kuningaperet kujutatud just heas valguses – eriti ebameeldiv oli prints Charles. Kõigest moodustunud karussell keerutas printsessi peatumatult kaasa, kuni süngetest surmamõtetest vormunud unelmad segunesid kalgi allasurutud tõelusega. Peategelase kõrval domineeris teistest sügavama feministliku figuurina toateenijanna Maggie, kes tõi loosse uudse tahuna kaasa kergemeelse ja vabastava, kuid tagasihoidlikult esitatud ja suurema arenguta lesbiarmastuse. Üle ega ümbert ei saa aga Anne Boleyn’ist – vaimust, kelle juhatus paljugi päästis. Midagi puust ja punaseks tegemata annab film edasi kuningakoja karmi ja ebainimlikkugi reaalsust, kus tähtsad on vaid abikaasad, petmine, seks, pärimisliin ja kohustused.
Kunstiliselt on film omaette saavutus – värvigammad on väga mõjuvad ja toetavad visuaali algusest lõpuni. Selles aspektis oli minu lemmikkaader söögilaua taga, kus kevadrohelisse magustoidutaldrikusse lendasid Diana elevandiluuvalged pärlid.
Kui niigi kiidetud materjalist saab midagi veel eriti välja tõsta, siis on see oskuslik pinge valdamine, võrratuks kaasnarritajaks hästi valitud muusika. Helikujundus annab tagantjärele mõeldes loo kulgu nutikalt edasi: eelnenud klassikalisele pingelisele muusikale lisas lõpus värsket vürtsi Briti retrohitt “All I Need Is a Miracle”, mis omakorda keeras vindi peale kordunud ütlusele “Siin imesid ei juhtu.”
Tervikuna võib filmi igati õnnestunuks lugeda, kuna läbi loo oli punutud vihjete ja sidepunktide võrk – algus toetas sümboolselt lõppu, mõlemad keskosa ja vastupidi, korduvad sümboolsed detailid alguses ja lõpus andsid loole otspunktid.
Mul oli peidetud vihjetest lihtne tõelust välja lugeda. Stiilselt nappide vihjete tõlgendamine võib siiski keeruliseks osutuda neile, kes vastava ajalootahuga tuttavad ei ole. Kui lõppmuljes suuremalt kiitmata jätta filmi ebatraditsiooniline kulminatsioonijoon, siis ülimalt võib tunnustada peaosatäitja tundenüansside valdamist.
Film pani mind mõtlema, et isegi, kui piiridest pole võimalik välja murda, saab nende piires siiski mässumeelne olla. Diana ei kaotanud oma ilusat trotsi kunagi ja näitas maailmale, et enda südame lahtirebimine võib tähendada ka asjade otseses mõttes lõhki kiskumist – nagu seda sai tunda kinninõelutud kardin.
“Spencer” pole tõenäoliselt neile, kes ootavad filmist selget lugu, arengut, intriigi. Pigem on see tõeline pärl nende jaoks, kes soovivad delikaatsemalt esitatud müsteeriumi oma peas edasi analüüsida.