Ade Sild, II LR
Ma usun, et kõigil, kes on natukegi rohkem raamatutesse süvenenud, on omad kindlad teosed, mida on alati tahtmine teistele soovitada. Üheks selliseks on ja jääb minu jaoks Ransom Riggs’i raamatusari “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele”. See erineb väga palju raamatutest, mida olen tavatsesenud lugeda ja võib-olla sellepärast see mind kõige rohkem lummaski, kuid muidugi oli seal ka muid tegureid, mis need raamatud nii heaks tegid. Žanri poolest on see pigem ulme- ja fantaasiakirjandus.
Kõige huvitavam nende raamatute juures on see, et autor on kasutanud teostes pilte, mille ta ostis kokku erinevatest antiigipoodidest ja kirbuturgudelt. Mõned pildid on natuke ka muudetud ja moonutatud, et tekitada lugejal veel suuremat kõhedust. Sellega sai Riggs igatahes väga hästi hakkama. Need pildid käivitasid ka autori enda fantaasia ja kokku tuligi ülmalt kaasahaarav sari.
Kokku on sarjas kuus osa, aga kahjuks eesti keelde on tõlgitud hetkel vaid kolm. Sellest ilmus 2016. aastal ka samanimeline film, milles oli kajastatud sarja esimene osa ja teise osa algus. Isegi, kui režissööriks oli Tim Burton, jäi film minu arust raamatule kordades alla (Nad olid ilma mingi põhjuseta ära vahetanud kahe tegelase nimed ja võimed).
Jakob, sarja peategelane, on 16-aastane poiss, kes peab koos isaga perekonda tabanud tragöödia tõttu ja psühholoogi soovitusel minema saarele puhkama. Nad lähevad saarele, kus elas noorena Jakobi vanaisa. Kuna Jakobi ornitoloogiahuvilisest isa jääb rannikule linde uurima, saab poiss saarega tutvust teha. Jakobil on suur soov leida saarelt üles lastekodu, kus ta vanaisa elas, kuna ta tahtis teada, kas need veidrad ja raskesti usutavad jutud, mida vanaisa talle oli rääkinud, olid tõesed. Ta lootis lastekodust leida kedagi, kes veel tema vanaisa aega mäletaks. Jakob leidis üles selle koha, kus kunagi lastekodu püsis, kuid nüüd olid alles vaid maja varemed. Imekombel satub Jakob läbi portaali aastasse 1940 ja leiab enda eest lastekodu, mida ta oli otsinud, millest ta oli pilte näinud ja lugusid kuulnud. Pärast seda, kui ta saab tuttavaks lastekodu lastega ja Miss Peregrine’ga, kes kannab nende orbude eest hoolt, ei muutu lugu loogilisemaks. Aga see ei tähenda, et lugedes kordagi igav hakkaks, sest iga osaga läheb olukord veel põnevamaks (siinkohal oskan rääkida vaid kolme esimese raamatu kohta).
Kui teil tekkis minu kokkuvõtet lugedes selle sarja vastu vähegi huvi, soovitan soojalt esimene raamat kätte võtta ja lugema hakata – andke Ransom Riggs’le võimalus, sest ta väärib seda.