Anete-Marleen Siimon (III LR) ja Triinu Kree (II HK)
“Olen sees,” raporteeris Triinu reedeõhtusele muusikalile jõudes nagu panka saabunud šeifimuukija. Pärimusmuusika Aidas oli rahvast murdu ning saalini jõudmiseks lookles elevil järjekord lausa välisuksest välja. Iga hetk oli algamas Viljandi Gümnaasiumi 10. sünnipäeva puhul valminud suurejooneline muusikal, kus astus üles üle poolesajast inimesest koosnev seltskond vilistlasi, õpetajaid, uusi ja praeguseid õpilasi, kes andsid oma panuse orkestris, kooris, tantsijatena või lauljate-näitlejatena.
Ene Runingu eestvedamisel püsti pandud lavakujundus oli võimas, muusikud tegid viimased häälestused ning osalt peaproovi põhimõttel toimuv kooliperele mõeldud etendus algas.
Kogu muusikal oli grandioosne ning tavapäraselt rõõmust pakatav, oma võrratute ja säravate kostüümide ning artistide poolest, kellel talendist kohe kindlasti puudu ei jäänud. Hoolimata sisu lihtsakoelisusest, pikkadest ning keerukatest proovidest, ajanappusest ning nii mõnestki kärpest oli lõpptulemus igati kiiduväärt ning võimas. “Ükssarviku” sõnum on lihtne ning mõtlemapanev, kuid vägagi aktuaalne ning ajatu – ei ole olemas inimest, kes oleks igal alal suurepärane, kõigil on oma talent.
Kõige rohkem aga jäid silma humoorikad ning põnevad karakterid, kes kindlasti kõik väärivad mainimist, kuid olid mõned, kes lausa eriliselt silma paistsid. Alustame Kauri Kaljustest, kes oli vastuvõtukomisjoni liige ning kes serveeris oma grimmi ja valge puhvis kostüümiga midagi Cleopatra, Pierrot’ ning lumejänese vahepealset, püsides sealjuures lõpuni rollis ning mõjudes äärmiselt humoorikalt.
Samuti oli showjuht Gunnar Mändmets oma rollis väga sees ja tõmbas publiku energiliselt käima. Oli näha, et Herta Soro ja Kertu Alvre juhitud tantsutüdrukud olid oma tavapärasest tsoonist välja tulnud, mis nägi laval tõeliselt efektne välja. Lisaks sellele ei saa mainimata jätta ka direktori värskendavaid räpipalasid, mis sidusid lavastuse ühtseks tervikuks. Kindlasti ei saa unustada ka turvamees Kaupot, kes kujunes suurimaks üllatajaks, sest suutis oma sõnatu rolli väärikalt ja hästi välja kanda ning sellele ka vindi peale keerata, kohati oleks võinud turvamehe roll isegi suurem ning kandvam olla, kuid sooritus oli sellegipoolest viimase peal. Veel aidast lahkudes oli kuulda siin ja seal vaimustust Kristjan Glücki fotograafirolli üle, tähelepanelikumale vaatajale jäi see silma, tema roll oli hea ning asjakohane lisandus, mis ainult tugevdas kogu näitlejaskonna sooritust.
Kogu lavastuse vältel täitis saali hubane Viljandi gümnaasiumi perele kohane õhkkond ning tegijad võivad oma sooritusega igati rahule jääda, sest muusikali lõpus plaksutas publik lausa seistes, nii kujuneski “Ükssarvik” Üheks Suureks Aplausiks. Au ja kiitus!
Fotod: Mathilde Kallaste