Triinu Kree, II HK
14. septembril oli Viljandi Gümnaasiumil suur rõõm saada osa neljandast kirjanduspäevast, mille külalisteks olid kirjanik Viivi Luik ja filosoofiadoktor Eve Pormeister. Kohal olid kõik humanitaar-kunsti õpperühmad ning kirjanduspäeva korraldaja ja külaliste kutsuja oli õpetaja Aili Kiin.
Vestlesin kirjanikuga päevakajalistel teemadel ning pöörasime pilgu ka kirjandusradadele.
Olete selgelt, mõjuvalt ja liigutavalt väljendanud oma vaadet Ukraina sõjale, nagu näiteks ka Kirjanike Liidu 100. sünnipäeva puhul Estonia kontserdisaalis peetud kõnes. Lootes ja tegutsedes viimase hetkeni ning kauemgi ainult inimlikkuse suunas, mida tähendaks maailmale, kui Ukraina peaks sõja ikkagi kaotama?
Kui Ukraina selle sõja kaotaks, oleks see kogu tsiviliseeritud maailma kaotus. Järgneksid kirjeldamatud julmused. See oleks Euroopa kultuuri hukk. See sõda ei ole mitte ainult Vene ja Ukraina sõda, vaid see on jälle kord üks Läänemaailma sõda barbaarse Idaga.
Mida saab teha üks noor inimene inimese vaimu säilimiseks? Kas usute, et iseendast kaugemal on inimesel üldse võimalik maailma päriselt muuta?
Nii palju kui me igaüks suudame muuta iseennast, nii palju suudame muuta ka maailma.
Kui tihti Teie raamatuid loete?
Iga päev.
Kui olete ise parajasti raamatut kirjutamas, siis kas keskendute sel ajaperioodil kogu mõttega vaid enda käsikirjale või loete kõrvalt ka teisi teoseid?
Ikka loen. Raamatu kirjutamine on pikk protsess, võtab aega mitu aastat. Kogu see aeg lugemata olla pole võimalik.
Kuidas kirjeldate Teie inspiratsiooni, igapäevaelus kõnetavate hetkede ja detailide tabamist? Kuidas on sündinud Teie ideed, karakterid, lood?
Mõni inimene, olukord või sündmus puudutab ja mõni ei puuduta. Valid välja need, mis sind on puudutanud. Seda on raske seletada. Kogu elu on kirjutamise teenistuses. Selles mõttes midagi niisugust nagu “vaba aeg” kunstnikul pole. Kuid sama kehtib mitte ainult kirjanike ja kunstnike kohta, vaid kõigi inimeste kohta, kes elavad oma tööle.
Kirjandusprofessor Arne Merilai esitas Viivi Luige tänavusele Nobeli kirjanduspreemiale. Kas üldse ja mida Teile Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks saamine tähendaks?
Mulle isiklikult see vist ei tähendaks nii palju, kui see tähendaks Eestile ja kogu meie regioonile.
Kas sooviksite intervjuu lõpetada mõne oma luulerea või proosatsitaadiga, mille mõte praegusel ajal eriti meelel pakitseb?
“…/kindlasti on hullusega kaasa minek, hulluse ja pimeduse normaalseks pidamine valiku küsimus. Kõik, nagu elus ja ajaloos alati, oleneb iga üksiku valikust.” /Viivi Luik “Selle kevade tervitus” lk. 23