Joonas Komissarov, II SO
Kuidas on “Kaklusklubi” sõnum tänapäevalgi aktuaalne? Kas on võimalik põgeneda tarbijasüsteemi eest või oleme kaubamärkide, logode ja näidiste pärast hukule määratud?
1999. aastal ilmus kinodesse režissöör Chuck Palahniuki film „Kaklusklubi“. Kakskümmend aastat hiljem peetakse seda endiselt klassikaks. Film on tugevalt tarbimisühiskonna ja kaasaegse elustiili vastu. Mida saab kaklusklubi meile meie ühiskonna kohta 2022. aastal õpetada? Kas tänapäeval on võimalik vältida tarbimisühiskonna mõju?
Kaklusklubis kohtuvad Jutustaja (Edward Norton) ja Tyler Durden (Brad Pitt) pärast seda, kui esimene näeb, kuidas tema korter plahvatab – midagi pole enam päästa. Nad võtavad baaris joogid ja jutustaja väljendab muret hävinud korteri pärast.
Jutustaja tunnistab Tylerile, et korter oli kõik, mis tal oli: kõik mööbliesemed, iga naljaka nimega lamp ja iga IKEA laud. See korter oli osa temast endast. Tyler ütleb talle vastu, et korter ei ole osa temast, ja lisab: “Asjad, mis sulle kuuluvad, omavad lõpuks sind.”
Tänapäeval, ümbritsetuna reklaamidest, kaubamärkidest ja logodest, otsime pidevalt oma identiteeti. Irooniline on see, et selles hallis valmistoidu- ja rõivapoodide reaalsuses on meie eesmärk individuaalsus. Püüame leida oma teed, otsides ainulaadset stiili, toidueelistusi ja elustiili.
Ühes oma häälmonoloogis küsib Jutustaja endalt: “Milline söögilaud määratleb mind inimesena?” Nii naljakas kui see küsimus ka ei kõla, näitab see suurepäraselt meie vaateid materiaalsetele hüvedele.
Kui siseneme kellegi majja, saame selle inimese kohta palju rääkida. Kas nad on segased või kohusetundlikud? Kas nad kipuvad kalduma minimalismi või ekstravagantsete kaunistuste rohkuse poole? Kas nende seinad on kaetud perekonnapiltidega või abstraktsete maalidega?
Veelgi enam, materiaalsed hüved on selge jõukuse ja staatuse indeks. Miljardärid ei vaja tegelikult uusimaid telefone, kiireimaid autosid ega suurimaid maju. Elu ülalpidamine võtab palju vähem kui Ferrari ja bangalo Californias. Ometi on luksuslikud esemed hiliskapitalismi sotsiaalsel redelil ilmne indikaator.
Film „Kaklusklubi“ püüab meile öelda, et vaatamata pealesurutud tarbimisnormidele ei ole me iseendi omandid. Kui vaatame teisi inimesi ja iseennast läbi materiaalsete hüvede prisma, moondub me ettekujutus reaalsusest. Tõde on see, et kui kaotaksime kõik, mis meil on, jääksime ikkagi iseendaks.