30. jaanuaril tähistas koolipere Honesta maja saalis eesti kirjanduse päeva. Meeleolu oli ülev, saalis siras sõbralik valgus, õpilased ootasid põnevusega kooli teatristuudio luuleetendust ning tuntuima eesti ulmekirjaniku Indrek Hargla esinemist. Suursündmuse juhatasid sisse õpetajad Helle Leppik ja Aili Kiin, koolile kingiti eriline raamat, millesse on oma jutud kirjutanud kuulsad eestlased. Kirjanik Hargla jäi õpilastele meelde rahuliku ja humoorika mehena, kes suudab väga kiiresti luua uskumatult kaasakiskuvaid teoseid.
Jette Tiitus
Luuleetendus ,,Kägugi kaasikus kuulis”, mida esitasime eesti kirjanduse päeva hommikul kooli aulas, valmis algselt Betti Alveri nimelise luuleteatrikonkursi ,,Tähetund” raames juba möödunud sügisel. Sel õppeaastal oli tähtpäev pühendatud luuletaja Anna Haavale, kelle loomingust meie etendus ka koosnes. Lavastuse loomisega alustasime poolteist kuud enne konkurssi ja olime kogu selle ülesehitamise protsessi kaasatud, suurema osa tüki lavastamisest tegi aga ikkagi teatristuudio juhendaja Silvia Soro. Tema otsis välja enamiku luuletustest ning paigutas need kokku, ehitades tervikliku luulelavastuse.
Keerulisimaks osaks, nagu ikka kooliteatri juures kipub juhtuma, sai inimeste proovi saamine. Tegime vist enne Jõgevale teele asumist kogu koosseisuga proovi vaid kolm või neli korda. Eriti tekitas raskusi prooviaegade leidmine, kuna tegemist oli teise ja kolmanda aasta teatristuudio koondprojektiga.
Etenduse jaoks luuletusi otsides tabas meid ka positiivne üllatus – avastasime, et Anna Haava, kes on enim tuntud just tänu enda vaimulikule ja rahvuslikule luulele, on kirjutanud ka hulganisti lõbusaid külaelu kajastavaid luuleridu. Sealt oligi tore leida hulgaliselt omanäolisi tegelaskujusid, keda oli hea täiendada, omavahel lugudesse siduda ja lõpuks laval ellu äratada. Nii juhtuski, et meie etenduse peamiseks temaatikaks sai armastus ja enda teise poole otsimine. Kolm meest – Mats, Ilmar ja Mihkel – loodavad endale muu elu kõrvalt naist leida, arvates, et on perfektsed kandidaadid igale ettejuhtuvale neiule. Tütarlapsed, kes ükshaaval kõik noormeeste vead välja kaevavad, teavad täpselt, mida nad tulevasest kaasast ootavad.
Esiplaanil oli Mihkel, kes just oma jõukusega Miinale silma üritas jääda, kuid neiu, nagu ka teised loos esinevad tütarlapsed, jäi enesele kindlaks, väärtustades enda soove ja ütles noormehele kindla ei.
Lavastuse lõpuks leiab üks neiudest endale armastatu, kes hoolib temast just tema endi pärast, mitte mõne tüdrukust ilustatud versiooni pärast. Viimane näide on ka heaks eeskujuks teistele noortele tütarlastele, et nad ei läheks mehele igaühele, kes neile kord silma teeb, vaid et nad leiaksid ikka endale selle ühe ja ainsa.
