Martin Palo, II LR
Käisin Erasmus+ projektiga 22. novembrist 14. detsembrini Saksamaal Westerburgis õpilasvahetuses. Westerburg on umbes 6000 elanikuga väike linnake Rheinland-Pfalzi liidumaal Saksamaa lääne osas. Sattusin sinna tänu sellele, et meie kooli õpilasgrupp oli Westerburgi Konrad-Adenauer-Gymnasiumi (KAG) õpilasrühmaga Erasmuse õpilasvahetuses ja üks sealsetest õpetajatest ütles, et nende õpilane sooviks Erasmus+ projektiga kuuks ajaks meie kooli õpilasvahetusse tulla. Kuna VG-sse tulnud Marike tul meie juurde elama, mõtlesin, et võiksin siis nende kooli vahetusse minna.
Saksa kool võrreldes VG-ga
Meie tunniplaaniga võrreldes algasid KAGis tunnid oluliselt varem. Esimene tund algas 7.45 ja viimane lõppes 17.25, tunnid olid sama pikad, st 45 minutit, aga vahetunnid olid tavaliselt 5 või 15 minutit. Päeva teises pooles võis juhtuda, et vahetundi polnudki.
Lõunasööki nende koolis ei pakuta ja iga õpilane võttis ise endale midagi kodust süüa kaasa. Koolis olid vaid väikeste snäkkidee ja saiakeste müügikohad. Seevastu oli seal kell 13.15-14 nn Mittagspause, mille ajal sai kodust kaasa võetud võileibu süüa või väljaspool kooli söömas käia.
Gümnaasiumi õpilaste tunniplaanid ja koolipäevad olid erinevad, sest sõltusid sellest, milliseid ained keegi sügavuti õppida soovis. Minu tunniplaanis olid näiteks ka eetika ja poliitika. Tunniplaanide koostamise süsteem oli keeruline, sest selle aluseks olid kombinatsioonid, mis sõltusid õpilaste huvidest ja eelistustest, näiteks minu host sister‘il ei olnud 11. klassis enam keemiat. Sellise tunniplaani ülesehitus tähendas ka seda, et ei olnud meie mõistes klasse või rühmasid, sest enamasti oligi igal õpilasel oma tunniplaan ja ei olnud mõtet eri suundi luua. Seetõttu võis juhtuda, et mõni minu matemaatika klassikaaslane ei õppinud üheskis teises aines minuga samas rühmas.
Õppevahendidest rääkides olid suhteliselt vähestel kaasas vihikud, sest enamik õpilasi kasutasid iPad’e ehk tahvelarvuteid nii märkmete tegemiseks kui ka esitluste koostamiseks ja muu koolitöö jaoks. Küll aga kohtasin Vähemalt ühte õpilast, kellel tahvelarvutit ei olnud ja kes kasuta vihikuid ja õpikuid. Mõnes aines olid õpikud küll olemas, aga päris mitmes aines, nagu füüsika ja inglise keel, õpikuid kas ei kasutatu võ saatsid õpetajad iPadi Airdrop‘i funktsiooniga vajaliku materjali klassile laiali. Kuna minul iPadi ei ole, kasutuasin tundide isiklikku sülearvutit. Matemaatika ülesandeid lahendati muidugi paberil.
Telefonide ja nutivahendite kasutus ei olnud nii range kui meil. Vahel nende kasutust küll piirati, aga üldiselt tavatundides nutivahendite või telefonide kasutamist ei keelatud, kui just õpetaja ei arvanud, et sellega tehakse midagi ebavajalikku. Võib-olla ei olnud see keeld nii range seetõttu, et nägin suhteliselt vähe, kuidas õpilased kasutasid oma nutivahendeid millekski muuks kui tunnis vajalikuks.
Hindamine oli imelik ja kohati ka natuke segane. Alates esimesest kuni üheksanda klassini on neil numbritega hindamine nagu meil, aga mitte 1–5 vaid 6–1, kus 1 on parim ja 6 kõige halvem, aga alates 11. klassist olid hinded 1st 15ni, kus 1 oli halvim ja 15 parim. Kuna mina viibisin seal ainult kolm nädalat, siis mulle hindeid ei pandud.
Kui meil on Stuudium, siis neil oli selle jaoks interneti keskkond. Pigem oli see vist rohkem suhtluskeskkond, sest hindeid sai ainult tunnis teada.
Veel olid meie koolidest erinevad näiteks see, kuidas õpetajate poole pöörduti, ja välisriided. Ehkki eeldatakse, et õpetaja poole pöördudes kasutatakse Herr või Frau, tundusid õpilaste ja õpetajate vahelised suhted väga sõbralikud ja mitte väga ametlikud. Väga huvitav oli, et neil ei olnud garderoobi ning kõik pidid kogu aeg välisriietega ringi jalutama või said need koos koolikotiga klassi jätta.
Minu saksa keele oskus ja kultuurikogemus
Tundides sain oma saksa keele oskusega üsna hästi hakkama. Vajadusel küsisin kaasõpilastelt või õpetajalt inglise keeles üle, kui ma millestki aru ei saanud. Perega suhtlesime esimese nädala jooksul enamjaolt inglise keeles, aga teisel nädalal juba rohkem saksa keeles, et saaksin oma suulisi oskusi ka väljaspool tunde/kooli arendada. Vahetuspere ema oskaski ainult saksa keelt, nii et igal juhul pidin vahepeal saksa keeles rääkima.
Väljaspool koolitunde ja nädalavahetusteks oli minu pere ette valmistanud väga põhjaliku saksa kultuuri programmi. Kuna sattusin seal olema jõulueelsel ajal ja sakslastel on palju jõululaatasid, külastasime nii lähedalasuvaid linnasid kui ka sealseid laatasid.
Limburgis olin küll varem käinud, aga see osutus oluliselt suuremaks, kui ma varem arvanud olin. Käisime saksa perega nii vanalinnas, kus olid Limburgi Fachwerk-majad, kui ka ostukeskuses, mille läheduses toimuval jõululaadal müüdi ka kohalikku toitu. Sain proovida midagi, mis on põhimõtteliselt poole meetri pikkune hot dog.
Koblenzis on koht, mida kutsutakse Deutsches Eck’iks. See asub Reini jõe kaldal, või õigemini kohas, kus Moseli jõgi Reini jõkke suubub. Seal on monument Keiser Wilhelm I auks. See oli Saksa keiser, kes esmakordselt Saksamaa ühendas ja temast peetakse seetõttu väga lugu. Sain teada, et seal on palju üleujutusi ja et kui muidu on olukord kontrolli all, siis 1995. aastal oli seal nii hull üleujutus, et vesi jõudis isegi paar monumendi astet üle ujutada.
Fraport ehk Frankfurdi lennujaam on suurim lennujaam Saksamaal ning esimest korda olin sellises suures lennujaamas üksinda. Suurepärane oli asjaolu, et minu vahetuspere oli meile lennujaamas tuuri broneerinud: sõitsime lennujaamas bussiga ringi ning meile räägiti lennujaamast ja seal töötavatest inimestest. Pärast käisime ka nende külastuskeskuses.
Köln meeldis mulle vahest kõige enam. See on väga ilus linn, kus kõik kohad tunduvad väga vanad ja samal ajal natuke moodsad. Kölni katedraal oli hiiglaslik ja majesteetlikum, kui olin arvanud, ja ma väga loodan, et satun nii sinna uuesti, kui Saksamaale lähen.
Mida kogesin ja õppisin
Ma polnud varem sellisel moel üksinda välismaal reisimas käinud. Alguses tundus kõik küll natuke hirmutav, aga üldiselt arvan, et olin suhtelistelt rahulik. Ainult tagasi tulles tekkis väike paanika, kui ootasin tükk aega vale värava juures, sest mulle e-postile saadetud piletil oli teine väravanumber. Õnneks taipasin vaadata lennujaama ekraani ja minu lennuni oli veel aega, nii et jõudsin kenasti õigesse kohta.
Õpilasvahetus tasub kindlasti ära, aga enne peaksid olema kindel, et saad enamiku töid ja ülesandeid enne vahetust ära teha või kiiresti pärast õpilasvahetust järele teha. Kuna õpilasvahetusest saabudes on lisaks tavapärastele kodutöödele vaja selgeks õppida järelevastamist vajavate tööde materjalid, võib ajaga hätta jääda.
Lisaks ei tohi tagasi tulles lasta motivatsioonil langeda, nagu minul vahel juhtus. Arvestuste nädal jäi sellesse aega, mil veel Saksamaal olin, ja oleksin võinud jõuluvaheaja vaba aega kordamiseks ja õppimiseks paremini ära kasutada, ehkki arvan, et olen päris hästi hakkama saanud.
Arvan, et selline õpilasvahetuse kogemus on kindlasti arendav ja õpetab iseseisvust ning üksi võõras keskkonnas hakkama saamist. Olen väga rahul, et mul selline võimalus oli. Samuti vedas mul väga perega, kes mulle palju toredaid paiku tutvustas.