Helena Rantanen, III VÕ
Prantsusmaa külastamine on nii mõnegi inimese bucket list’is ning kui kuulsin, et ühe projekti kirjutamise kaudu on võimalik proovida oma kätt nii Euroopa Parlamendi liikme töös kui ka külastada Strasbourgi linna, ei saanud ma lasta sellel võimalusel käest minna. Nüüd, kui projekti kirjutamisest on möödunud peaaegu aasta ning ka Euroopa nädal klassiga korraldatud, oli lõpuks võimalus auhinda nautida.
Reis algas 12. oktoobri hommikul lennuki õhkutõusuga Tallinna lennujaamast, sihiga Frankfurdi lennujaama poole. Kuna peale maandumist oli tervelt viis tundi aega bussini, mis meid Strasbourgi viis, otsustasime aja sisustamiseks koos Elerin Leppiku ja Airo-Sten Maalmeistriga minna uudistama Frankfurdi lennujaama lähedast linna Kelsterbachi, kus imetlesime kohalikku arhitektuuri ning grafitikunsti. Samuti oli näha spordihuvilisi järve peal sõudmas ning kohalikke rattureid hoogsalt väntamas. Meie rõõmuks nägime ka lennujaama parklas Porsche Taycan 4S-i. Soovitan kõigil, kes kunagi peavad lennujaamas pikalt lendu ootama, minna avastama lähedasi linnasid ning loodust. See on hea viis, kuidas oma reis veelgi huvitavamaks ja kogemusterikkamaks teha. Lennujaama ja Kelsterbachi vaheliseks liiklemiseks kasutasime meie seekord Bolti, kuid suurem osa ajast on ka ühistransport võrdlemisi mugav valik.
Bussisõit Strasbourgi läks kiirelt ning pärast väikest puhkepausi hotellis liikusime hotellilähedast linna avastama: nautsime sealset soojemat ilma, uudistasime lähedasi söögikohti ning rändasime mööda sealseid kitsaid tänavaid. Siiani ragistame ajusid selle üle, millised need liiklusreeglid täpselt Prantsusmaal on, kuna Strasbourg oli selles osas üks suur segapuder. Õhtu lõpetuseks mängisime kaarte – tegevus, millest sai Strasbourgis olles igaõhtune traditsioon. Siinkohal soovitus igale lugejale: mängukaartide kaasavõtmine on alati tark otsus ning teeb sinu reisid kordades lõbusamaks.
Teise päeva, 13. oktoobri alguses, liikusime kogu seltskonnaga Püha Jumalaema katedraali, kus Laura Tuuleveski tutvustas meile tegevusi, mida päeva jooksul oli võimalik ette võtta ning siis oli aeg gruppides oma teed edasi minna. Mina, Elerin ning Airo alustasime oma ringkäiku katedraali tornis käimisega. Vaade linnale oli küll ilus, aga minul oli kõige huvitavam näha, kuidas mitmed paarid olid oma nimede esitähed katedraali trepikodade seintele kirjutanud. Vandalism on muidugi vale tegu, kuid see armsalt inimlik tahe endast ning oma armsamast märk maha jätta on südantliigutav.
Katedraalist võtsime suuna edasi Petite-France’i naabruskonda, kus oli näha sellele naabruskonnale iseloomulikke imearmsaid majakesi. Järgmisena tegime väikese juustukoogipausi kohalikus pagariäris. Järjekordne soovitus igale reisijale: ära karda kohalike käest söögikohate osas nõu küsida. Keegi ei vaata sind imelikult, kui otsustad viisakalt soovitusi ning nippe pärida. Ka meie otsustasime kohalikelt söögikohtade osas abi küsida ning nad olid vägagi vastutulelikud ja valmis ingliskeelseks suhtluseks.
Päeva tipphetkeks aga kutsuksin Strasbourg Porsche Centeris käimist, kus oli välja pandud paljude autode hulgas ka legendaarne 911 GT3 RS ning minu isiklikud lemmikud: Taycan ja 911 Targa. Sellisele Porsche fännile nagu mina tõi see vaatepilt, mis koosnes pea kahekümnest Porschest, pisara silma. Kuna seal oleva Porsche esinduse juures oli ka mitmete teiste automarkide esindusi, uudistasime ka paljudes teistes autoesindustes. Kõige märkimisväärsem nendest oli Ferrari esindus, kuhu näitusele oli välja pandud kuulus Ferrari Enzo. Ma olen tõesti ülimalt õnnelik, et otsustasime sinna minna, kuigi alguses tekkis palju küsimusi ja kartusi sellega, kas me oleme sellises prestiižses kohas üldse teretulnud. Siit ka väike õppetund: ära karda oma mugavustsoonist välja astuda.
Kolmanda päeva hommikul, 14. oktoobril võtsime suuna Euroopa Parlamenti, kuhu olime kutsutud seoses minu osalemisega eelmise aasta Euroscola konkursil. Kohal oli ligi 500 õpilast teistest koolidest üle Euroopa ning päevakavas olid nii intervjuud oma ala spetsialistidega kliimasoojenemise teemal kui ka Euroopa Parlamendi töö matkimine. Kogunesime Euroopa Parlamendi istungisaali, kus saime videovahenduse teel küsida küsimusi Euroopa Parlamendi asepresidendilt Heidi Hautalalt ning hiljem avaldada oma arvamust erinevatel ühiskondlikel teemadel ja proovida resolutsioonide poolt- ja vastuhääletamist. Saal täitus vaidlemisega, kui meie oma kooli IIIVÕ suuna poiss otsustas avaldada oma arvamust naiste õiguste teemal, mille üle ka peale Euroopa Parlamendis käimist IIIVÕ vaidlema jäi. Kuigi sellistel üritustel sõnavõtmine võib tunduda vastumeelsena, on ikkagi väärt endale väljakutse esitamine ning enda proovile panemine.
Alustasime tagasisõitu Strasbourgist Frankfurdi lennujaama 15. oktoobri hommikul. Sõidu ajal nägime imeilusaid Alpe ning sain ka õpetaja Hiie Allveele tutvustada igat bussist mööduvat Porschet. Seekord, meie õnneks, ei pidanud me lennujaamas ootama viis tundi, kuid pidime küll läbima Frankfurdi lennujaama üsnagi põhjaliku turvakontrolli, kus see läbi otsimine mõjus kergelt öeldes traumeerivana. Muidugi, töötajad olid nii viisakad kui võimalik. Välismaa lennujaamades on turvakontroll minu kogemuse järgi alati põhjalikum, nii et tasub ennast selleks reisides valmis panna. Mul oli veel veidi enne turvakontrolli tulnud teksapükselt ära ülemine nööp, mis tähendas, et kui ma püksivöö ära võtaks (nagu läbiotsimise juures oli nõutud), kukuks mu püksid terve lennujaama ees maha. Selgitasin seda seal töötavale naisele, kes hakkas selle peale naerma ning kindlustas, et kõik on korras ja sellest midagi halba ei juhtu. Kui sa just kogemata relva või lõhkeaineid pole kaasa pakkinud, läheb kõik plaanipäraselt ning karta pole vaja.
Sellele reisile ning projektile tagasi vaadates on mul üks peamine tunne: olen õnnelik, et ma otsustasin sellest projektist osa võtta. See oli üpriski lihtne ning kindlasti avardas silmaringi ja täiendas kogemustepagasit. Pidevalt on toimumas mitmeid huvitavaid projekte – tuleb ainult osata neid otsida. Nendest osavõtt on ütlemata võrratu kogemus.