Andra Liisa, peatoimetaja
Kolm aastat tagasi põhikoolist äsja lendu tõusnuna tundsin ma gümnaasiumile mõeldes vastakaid emotsioone. Ma ei teadnud, kas koolivalik oli õige. Ma ei teadnud, kas suund sai valitud ikka päriselt õigetele asjadele keskendudes ning nüüd tagasi vaadates ei teadnud ma ka seda, kes ma olen või isegi seda, kes ma tahaksin olla. Ma olin ülevoolavate emotsioonidega teismeline, kelles põles soov muutuste järele, kuid kes oma lapselikus naiivsuses ei saanud päris täpselt aru, mida selle sooviga peale hakata. Muutlikud ootused ja ekslev minapilt kandsid mu läbi kolme keskkooliaasta, et nüüd, 12. klassi lõpusirgel, minust jäädavalt lahti öelda.
Ma ei tulnud gümnaasiumisse ühegi konkreetse ootusega, sest põhikooli lõpus varises elu minu ümber kokku viisil, mis muutis minu suhtumist kõigesse. Alates sellest ajast ei ole ma võtnud ühtegi inimest, võimalust ega saavutust iseenesestmõistetavalt – tean, et hetkega võib kõik tuttav ja stabiilne minu ümbert taas kaduda. See aga ei tähenda, et ma liiguksin päevast päeva kramplikult tulevikku kartes, sest kõik, mis muudab elu elamise vääriliseks, leiab aset siin ja praegu. Minu silmis on tohutu privileeg veeta enda teismeliseaastad õppides, olles samal ajal ümbritsetud inimestest, kes näevad iga päev vaeva uue põlvkonna eluküpseks vormimisega. See on privileeg, mida ei saa endale lubada miljonid inimesed üle maailma. Gümnaasiumiaja olen enda jaoks lahti mõtestanud ajana, mil saab eksida, alla anda, põruda, kuid lõpuks siiski õnnestuda. Iga uue õppeaine, uue õpetaja ja uue tuttavaga sain üha rohkem aru, mis on minu jaoks oluline ning nii kellesse kui ka millesse olen valmis enda aega panustama. Ma õppisin ennast tundma ja endaga arvestama, mis on ühed väärtuslikumad oskused, mida endaga tulevikku kaasa võtta.
Gümnaasiumiaeg on aeg, mil meid ümbritsevate inimeste olulisus ei saa ega tohi märkamata jääda. Olgu tegemist vanemate, sõprade, õpetajate, kallimate või juhututtavatega, siis neil kõigil on gümnasisti elus mängida roll, mille tähtsuse saab otsustada noor ise. Sellel noodil jätkates olen täheldanud, et noored tunnevad alatihti, et kõige parem viis end valu eest kaitsta, on enda süda maailmale sulgeda. Kui ma saaks jagada õpetussõnu kolme aasta tagusele endale või keskkooliteekonda alustavatele noortele, ütleksin, et südamevalu ja põrumine on kohati kasutoovamad kui enese kategooriline emotsioonide eest kaitsmine. Sügavalt tunda tähendab vabandusteta elada.
Loodan, et iga alustav või praegune gümnasist leiab endas julguse vaadata endasse ja ambitsioonikate tulevikuplaanide kõrvalt leida hetki, mida ei defineeri akadeemilised saavutused või numbrilised näitajad. Keskharidus võtab ilmet alles siis, kui tiheda õppimise kõrvalt ei vaju unustuste hõlma õpilaste koolivälised huvid ja baasvajadused, millele tähelepanu pööramine peaks olema kordades suurema tähtsusega. Võtkem viimast enda kodukohas pakutavatest võimalustest ja inimestest, sest nendetaolisi kuskil mujal ei leidu. Ja nagu koolilõpetajaile ei väsita korrutamast, siis iga lõpp on millegi uue ja olulise algus.
Ilusat suvepuhkust!