Moodne kool, kus ei helise koolikell – Viljandi Gümnaasium ukrainlaste silme läbi

Jan Randar Raidma, II SO

24. veebruaril 2022 ründas Venemaa Ukrainat. Sõja alguses tungis Venemaa kallale ainult sõjaliselt tähtsatele paikadele, kuid juba mõni aeg hiljem hakati halastamatult rakette tulistama ka elurajoonide, koolide ja kaupluste pihta, mis sundisid sõjapiirkonnas elavad ukrainlased ümber asuma teistesse riikidesse. Põgenikest on suur osa kooliealised õpilased, kellel on olnud ainult mõned kuud, et täiesti võõras koolisüsteemis kohaneda. Kuidas on relvakonflikti piirkonnast saabunud Ukraina õpilased Viljandi Gümnaasiumis kohanenud ja kui toetav tegelikult siinne haridussüsteem neile on?

Viljandi Gümnaasiumisse asusid Ukraina koolisüsteemi järgi oma viimaseks keskkooliaastaks õppima kolm 11. klassi õpilast, kellest kaks tuli siia õppima 2022/23 õppeaasta alguses ja üks 2021/22 õppeaasta lõpus: Diana Lisna, Anastasiia Korniichuk ja Yurii Honcariuk.

Eesti Hariduse Infosüsteemi andmete järgi õpib Viljandi maakonnas eri haridusastmetes kokku 165 Ukraina sõjapõgenikku, neist Viljandi linnas 109, Põhja-Sakala vallas 27, Mulgi vallas 17 ja Viljandi vallas 10.

Viljandi Gümnaasiumi direktori Juhan-Mart Salumäe sõnul pole riik ette kirjutanud, kuidas peaks välja nägema koolipäev sõjapõgenikele, kuid aga riik on kirjeldanud lahti põhimõtteid, millest lähtuvalt peaks õpet teostama.“Üks oluline põhimõte kindlasti on see, et peab olema eestikeelne õpe ukraina õpilastele ja seda me ka neile pakume,” ütles Salumäe ning lisas, et samuti on juhiseid teiste õppeainete lisamisest, kus õpilased saaksid eesti keelt praktiseerida ja kus neil oleks siduskohta eesti keele õppimiseks. Selleks on ukrainlaste õppeprogrammi lisatud Eesti kultuuriloo kursus.

Ukraina koolisüsteemis on erinevalt 12-klassilisisest Eesti süsteemist 11-klassiline süsteem, mis tähendab, et Viljandi Gümnaasiumis õppivad ukrainlased omandavad hetkel ka ukraina keskharidust ning valmistuvad kevadisteks eksamiteks.

Koolijuht ütles, et ukrainlastel on võimalus sellel aastal lõpetada Ukraina keskharidus, mistõttu on nad kooliga korraldanud õppetöö nii, et nad saaksid ka Ukraina keskharidust omandada. “Meie pakume ennekõike keeleõppekeskonda, et nad saaksid soovi korral edasi kandideerida mõnda Eesti kõrgkooli või kutsekooli,” sõnas Salumäe.

Gümnaasiumis on ukrainlased seotud III aasta Loodus- ja reaalainete õppesuunaga, kellega koos on käidud väljasõitudel ja eksursioonidel. Eelmisel aastal käisid Ukraina õpilased nendega Leedus. 

Salumäe tõdes, et gümnaasiumi õpilased on väga kenasti sõjapõgenikud vastu võtnud ning sõjateema-alaseid põrkumisi õpilastega olnud pole. “Teistmoodi ma polekski arvanud. See keskkond on siin tõesti selline, mis aitab neil sellel ebamäärasel ajal toime tulla, “ märkis koolijuht.

Ukraina abiturient Lisna Diana ütles, et neil on programm eestlaste omast erinev. “Mõnel päeval on Eesti koolis tunnid, mõnel mitte. Kui on tunnid Eesti koolis, tulen õppima eesti kooli ja pärast seda õpin kaugõppes Ukraina koolis. Kui Eesti koolis tunde pole, siis olen kaugõppes kodus.” Ta lisas, et Eesti koolis on õppeprogramm Ukraina omast detailsem. “Seda, mida me seitsmendas klassis õpime, õpetatakse siin alles üheksandas,” sõnas Diana.

Diana jaoks on kohanemisel kõige keerulisem keel. Ta õpib eesti keelt aeglaselt ning ta ei mäleta kõiki õpitud fraase. Samas elementaarsed laused nagu “Minu nimi on Diana”, “Ma olen seitsmeteistkümne aastane”, “Olen ukrainlane”, tulid kergelt.

Peaminister Kaja Kallas peab oluliseks, et kõik õpiksid eesti keeles ja eesti keele selgeks. “Kui ukrainlased lähevad tagasi, siis meil on Ukraina kogukonnas noored, kes oskavad eesti keelt ning see ei jookse mööda külge maha, et on Eesti sõbrad ja eesti keele oskajad. Aga kui neil ei ole võimalik tagasi pöörduda siis nad saavad Eesti ühiskonnas suurepäraselt hakkama,” lisas valitsusjuht.

Rääkides millist tuge pakub Ukraina õpilastele riik, ütles Kallas, et ukraina lastega toimetulekuks on tulnud terve rida haridustöötajad, kes saavad ka ukrainlasi aidata ning on olemas ka infotelefonid, kuhu saab vajaduse korral pöörduda. Kallase sõnutsi pakuvad tuge ka kohalikud omavalitsused ja abi pakkumine on oluline nii Ukraina lastele, kui ka tegelikult Eesti kogukonnale, et kõik sujuks kenasti.

Kallas arvab, et Eesti haridussüsteem on Ukraina õpilaste sisseseadmisega hästi toime tulnud, kuid nentis, et suurem mure on õpilastega, kelle kohaolu on teada, kuid ei ole endast üldse märku andnud. “Eestis on õpilastel koolikohustus, isegi kui õpid kodus, pead sa olema kuskil koolis ikkagi kirjas. Meil on oluline, et me ikka teaks, kus need lapsed on ja mida nad teevad. See on meile kõigile uus situatsioon“ lisas Kallas.

Peaminister märkis, et ukrainlaste kohanemine sõltub väga palju ka sellest, kuidas meie õpilased nad vastu võtavad ja kui palju nad tuge pakuvad.

Honcariuk Yurii leiab samuti, et kõige raskem õppeaine on eesti keel, kuid tema jaoks on aga iga keel erinev ja omal moel huvitav. “Mulle väga meeldib eesti keelt õppida,” ütles Yurii. Koolis toetavad teda kõige rohkem direktor ja õppealajuhataja. “Probleemida korral tean, et saan nende poole abi saamiseks pöörduda. Nad on võrdselt toetavad. Väga head psühholoogid,” kommenteeris Yurii.

Yurii jaoks oli kõige kummalisem see, et Viljandi Gümnaasiumis ei helise koolikella, nagu helises see Ukrainas, kui tunnid läbi said. Kooli tulles kartis ta kõige rohkem seda, kuidas teised õpilased ta vastu võtavad. Lisaks tundus talle raske kohanemine ja suhtlus eesti õpilastega.

Korniichuk Anastasiia tõi eriliselt välja õppealajuhataja Ingridi, kellega nad on olnud algusest peale ja kellelt palju tuge saanud. Anastasiia jaoks kõige kummalisem Eesti kooli juures on erinev õppeprogramm, et eestlastel on vaja 12 aastat keskhariduse omandamiseks koolis käia, aga neil ainult 11. Lisaks ka veel see, et Ukrainas õpivad kõik kooliastmed ühes hoones, kuid Viljandi Gümnaasiumis õpivad ainult gümnasistid.

Anastasiia kiitis Viljandi Gümnaasiumi kaasaegsust ja mugavust. “Teil on uued arvutid, suured ekraanid. Vabal ajal saate lõõgastuda pehmetel toolidel. Ja kui ma sellesse kooli tulin, olin väga üllatunud. Unistasin sellisest koolist.”

“Kõige raskem oli algus, ma ei saanud eesti keelest midagi aru. Mõned inimesed oskasid vene keelt ja saime natuke suhelda. Ma ei saa öelda, et ma eesti keelt hästi oskan. Ma tean palju sõnu, aga kui minuga eesti keeles räägitakse, siis ma ei saa aru,” kurtis Anastasiia. Ta kardab kõige rohkem eesti keeles valesti rääkida ja sellepärast ta ka eestlastega ei suhtle.

Siiski on Anastasiia huvitatud uue keele õppimisest. “Mul on vaja eesti keel ära õppida, sest Ukrainas pole sõda lõppenud, võib-olla pean Eestisse jääma, mul on vaja õppida edasi ja selleks on vaja keelt osata,” lisas Anastasiia.

Diana, Anastasiia ja Yurii kinnitasid nagu ühest suust, et Eesti koolis sobib neile kõik, kuid nende soov oleks eestlastega rohkem suhelda ja nende tundides käia ning vaadata, kuidas Eesti õpilased õpivad. Hetkel õpivad ukrainlased ja eestlased eraldi ning ei ole avanenud erilist võimalust lõimumiseks.