Triinu Kree, I HK
Üks paljudest novembrikuus aset leidnud Just Filmi festivali tulipunktidest oli kindlasti Lapse Õiguste programmi avamine, mille raames toimus Solarise Apollo kinos “Metsikute juurte” Eesti ainulinastus. Tuntud nägude seas olid kohale saabunud ka Jüri Pootsman ja Maria Rannaväli ning saalis oli rahvast sama rohkelt nagu järgnevas filmis emotsioone.
Filmi tegevus ja pinge pannakse viivituseta käima algusest peale ning eraldi sissejuhatavat aega meeleolu loomiseks ei võeta – see kujuneb tegevuse käigus. Taoline lähenemine tekitas karge tunde, nagu mind vaatajana oleks hoobilt toimuvasse kistud, ilma et oleks valmis serveeritud lugu esitletud. Loo keskmes on varateismeline tüdruk Niki, kes haaratakse uudishimu ja saatuse koosmängul oma isa mahasalatud ellu.
Seitse aastat tapmise eest vanglas istunud, on Niki isa Tibor nüüd vabaduses ja püüab oma tegemised ööklubis töötamisega hädavajalikkuse piires rööpasse saada. Tüdinud ebamäärase igatsusega põimunud unistustest, otsustab Niki oma isa taas üles leida, kuid tal pole aimugi, kuidas see peaks õnnestuma – ainus teadaolev vihje on Facebooki profiilipildil paistev tätoveering kuklal. Nähes just sellist meest linnatänaval, hakkab tüdruk teda jälitama. Sel teekonnal pole tal aga aimugi, et leides isa, leiab ta ka valusad mälestused minevikust. Nimelt on vanaema juures elava Niki ema surnud, kuid vana valu kisub pinnale hirm, et isa on selle juhtumiga seotud. Ülekeeva temperamendi ja allasurutud valuga pahuksis olev Tibor üritab tütrega sidet luua, kuid vanaema saab keelatud suhtlemisest peagi haisu ninna ning keelab tüdrukul isaga kohtuda. Esialgu segaduses ja kohmetu Niki hakkab Tiboris üha enam nägema võõra, eikuskilt sissesadanud mehe kõrval kedagi suuremat – oma isa. Nende vaevaliselt, kuid tagasipöördumatult taastuva armastuse ümber muutub maailm aga üha raevukamaks ning isa ja tütar seatakse küsimuse ette: “Kas mineviku eest põgenemine on seda kõike väärt?”
Tragikoomiliste ja ahastusttekitavate vahejuhtumite ning kaklusstseenide koosmõjul on “Metsikud juured” kahtlemata meeldejääv lugu, kus isa ja tütre läbisaamisele lisandub mõlema isiklik võitlus: ühel püüd vabaneda kuritegelikust minevikust, teisel vajadus end koolis kehtestada. Olustikuliselt intiimne ja põnev kadreering laseb seda maailma vahetult tajuda, tähelepanu püsib hajumata ja kirsiks tordil on suurepärane muusika.
Võimaluse tekkides soovitan seda vaadata kas neil, kelle jaoks on isa midagi iseenesestmõistetavat, või neil, kes selle sõna tõelist tähendust veel otsivad. Kahtlemata on see eriline film – oma viimaste kihtideni esile rebitud lihtsuses ja eluläheduses suutis see pakkuda midagi visuaalsest pealispinnast sügavamat.
Hinnang: 5/5