Kertu Kändla, III HK
Vaheaja kolmandal päeval suundus Viljandi Gümnaasiumi Erasmus+ õpilasrühm Euroscola projekti raames kaheks päevaks (23.–26. oktoober) Strasbourgi, et külastada Euroopa Parlamenti ja osaleda sealses noorteprogrammis ning avastada kauneid linnavõlusid. Kaasas olid õpetajad Tiia Pukk ning Jelena Bronskaja.
Kuldsel kolmapäeva hommikul ootas kooli parklas tellitud buss, mis viis õpihimulise reisiseltskonna Tallinna Lennujaama. Peatuspaigaks oli Frankfurdi lennujaam, kust omakorda jätkati teekonda järgmise bussiga. Nii kulgeti mööda Saksamaad Kirde-Prantsusmaale. Strasbourgi jõuti videviku vines, kus üheskoos sammuti väsinult raskete sammude ja kohvrirataste sahinal hotelli poole.
Järgmisel päeval oli võimalus tutvuda nii linna kui ka selle lähiümbrusega. Strasbourg on tuntud jõulupealinnana, mistõttu jõulutemaatika suveniiripoodides ei pälvinud teiste turistide seas suurt imestust, vaatamata nähtusele, et õues terendasid veel hilissuviselt malbed soojakraadid. Lisaks pühadele olid au sees ka toonekured, kes seal sümboliseerivad lojaalsust, head õnne ning nagu Eestiski – viljakust. Leiges sügises imetleti linna vaatamisväärsusi ja kauneid maalilisi tänavaid. Arhitektuurilist silmailu pakkus eelkõige gooti stiilis Notre Dame’i katedraal, sealhulgas veel Püha Pauluse kirik, rahvusvaheline Pontonniers’i keskkool (niinimetatud Harry Potteri stiilis Sigatüügas), panoraamvaatega ajalooline Vaubani tamm, vanad sillad ja meeliköitvad La Petite France’i tänavad. Muinasjutulist idülli kumas ka kaunist Au Fond du Jardin’i teemajast. Samuti saadi pilk peale visatud Kléberi väljakule. Jean-Baptiste Kléber oli Napoleoni teenistuses olev kindral. Niisuguseid elamusi pakkus piiriäärne Strasbourg, kus leidub nii prantsuse kui saksa kultuurimõjusid, mistõttu ka kohalikud kõnelevad segukeelt, mida nimetatakse Elsassi murdeks.
Kui linnaga oldi saadud juba piisavalt tuttavaks, tuli asuda tegudele. Reedel ärgati vara, et tõtata Euroopa Parlamenti, kus õpilasi ootas ees Euroscola sisutihe programm ,,Demokraatia ja põhiõiguste kaitsmine Euroopas”. Majja saabudes jagati osalistele kätte eri värvi käepaelad, millega jaotati õpilased rühmadesse eesootava simulatsiooniharjutuse jaoks. Seejärel koguneti istungisaali, kus oli veel umbes 500 noort Euroopa eri piirkondadest. Tervituskõne pidas video vahendusel Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola. Edasi arutleti üheskoos peamiselt demokraatia ja inimõiguste teemadel. Noortel oli võimalus kaasa rääkida, andes käeviipega soovist märku. Moderaatorid tegid pidevalt kätemere seast valikuid. Asjakohaseid küsimusi sai esitada kas kirjalikult või suuliselt läti päritoluga Euroopa Parlamendi asepresidendile Roberts Zīlele ja õigusteenistuse üksuse juhtajale Antonio Caiolale, kes püüdsid anda ammendavaid vastuseid. Peale mahukaid ning huvitavaid arutelusid jõudis järg simulatsiooniharjutuseni, kus noortel avanes võimalus omavahel debateerida vastavalt käepaelte värvidele. Rohelise värvi omanikud olid demokraatia pooldajad, roosad selle vastu, oranžid otsustusvõimetud ning lillad püüdsid kompromisse leida, kuidas lahkhelisid korrastada ja mõista. Üheskoos peeti maha kirglik argumentatsioon. Peale ülesande lõppu oli veel aega mõlgutada mõtteid aktuaalsete murekohtade üle nagu sõda, inflatsioon, sooline palgalõhe, kliima soojenemine, haridus, majandus, valeinfo levik ning vaimne tervis. Päeva lõpuks mõisteti, kui tähtis on riikide vaheline koostöö ning Euroopa Liit, mis seda võimaldab. Samuti osati rohkem hinnata õigusi ja vabadusi, mis seal elavatele inimestele on antud.
Laupäeval oli aega möödunud päevadele tagasi vaadata, sest siis oldi juba teel koju, jättes endast maha vananaistesuve hõng. Reis oli hariv ning huvitav, kus olemasolevad teadmised said täiendatud ning olematud täidetud. Ja nii jäigi oranžpunane päike sinimustvalgete selja taha.
Laupäeva õhtul toimus Viljandi atmosfääris ka luuleõhtu, kuhu kiirustasid reisist väsinud Kertu Kändla ja Lisett Valdmaa, kes kirjutasid Strasbourgi hotelli toa põrandal luuletuse ,,Pleekivad elupildid”. Kaks sõpra mõtlesid pingsalt, kuidas koos kirjutada. Tugineti sündmuse teemadele, milleks olid pärimus, päritolu, sisekaemus. Koos otsustati kujutada eluringi kui aastaringi. Kumbki kirjutas kaks salmi, püüdes neid omavahel hiljem sobitada ning nende taha lugu maalida. See on lugu valudest ja rõõmudes, mida pärime, kanname ja võib-olla ka anname edasi. Need on elupildid.
Pleekivad elupildid
Pilt 1. Huum. – Kertu
Surma suudluse urbsed huulepulge jäljed
lasuvad plekkidena
karmiinpunaste tänavate seintel
leinast niudevöö ripub väätidena
inimeste kohal
krabisevast paberrahast saavad taskutes kõlisevad mündid
nagu meist keegi uus
roimunud puud norutavad nukralt kaardus
hoides üksteise ligi
koledustest rusutuna
nad on kaotanud oma lapsed
nii värvitud kui ka värvilised
kes vähegi suutsid halle argipäevi
muuta paremaks
olemata teadmisest
et väikesed silmarõõmud
heidavad igal talvel hinge
kingivad neile igal kevadel uue elu
üürikeseks rõõmuks
taamal lumevahus otsib väike tüdruk
oma ema jälgi
joonistades raagus oksaga väikeseid päikeseid
tema südamevesi pole veel jäätunud
see voolab ikka tasapisi
kõik me oleme midagi kaotanud
kes hiljem
kes varem
Pilt 2. Pajutibude pajatused. – Lisett
Kui arglik päikesekiir leiab oma tee
uppuvate ristikheinte ja poolkõdunenud lehtede laipade vahelt
siis leian ka mina
nii raske kui see ka poleks
ja kui teelt kalduma hakkan
lubasid pajutibud mulle
vaikselt säutsuda juhiseid
need kõlavad umbes nii:
,,Sirts-särts kassiplärts, kuhu kadus kannatus? Plikatirts on eksinud, teadmatust ei tajunud. Kuidas saab sirts tagasi särtsu, kui käod kukuvad kaugemale ja kanad lendavad kõrgemale? Kõrvad kikki, küüned katki! Pole vaja kannatada, sulgi küljest katkuda. Tugev tamm tugineb terale, ronib redutajate rohelisse, väärikate vaikusesse.”
ja nii täiuslik kui see ka poleks
olen järsku rohest ümbritsetud
Pilt 3. Vaimu virgumine. – Kertu
No näed
kui rohelised olime
eluvõõrad ja uljad
aga me sirgusime sellest läbi
suutes juurtes edasi kanda elumahlu
mis vahepeal olid saanud maitsta põuda
päikesepõimik on taas sillerdamas taevatekil
mille ise olime kaltsutükkidest
kokku õmmelnud
nüüd võime vananeda
märgata lillepärgade rahumeelset närtsimist
kuidas päev-päevalt hääbub
nende värskus ning äratuntavus
liblikad joonistavad õhku armastust
mida oleme jõudnud paljudele kinkida
saamata seda iga kord vastu
oleme harjunud sumedas tähises öös pisardama sütel tantsides
kujunemata ise leegiks
kui mitte tuhaks
inimeseks sündida on ilus
kuid veel ilusam on inimeseks kasvada
kulgedes valu- ja võluvees
rahutus lootepimeduses
veel on aega
aega avastada valgust
Pilt 4. Pelg. – Lisett
“Kõik aastaajad jäävad hiljaks, aga sügis on alati õigel ajal kohal,” ütles ema.
Nii kaunist vanapunast värvi on lehed
mida vanaema kokku riisub
temast justkui valgus välja lehtedele
oma kogenud olek ja pilk
nii kortsulised ja haprad on need käed
siiski pehmed ja soojad
ütlesin et võin ise neid lehti riisuda
aga põikpäisus võitis ja nüüd riisume koos
sihh ja sahh töötab reha
vanainimese kätes kiiresti
sihh ja sahh ja mu reha ei jõua järele
sihh ja sahh ütleb vanaema mulle
sihh-sahh ja mu käed on täis ville
sihh-sahh ja mul pisarad on silmis
sest kõigest sihh ja sahh
ja ma riisun neid lehti üksi
siis ma nutan ja nutan kogu talve
kuni jõgi mööda mu põski alla voolates sillerdab tükikest mu vanaemast
mööda samu nõgusid ja orge mu näos
mis talgi
kõik aastaajad jäävad hiljaks
aga sügisel lähevad alati kõik lehed kollaseks
nii lihtsalt on
ja kui kõik lehed on lõpuks oma nägu
ja keha kõduneb täis haavu
siis tahan olla ma seal
jälgida kuis näinud ära elu
ootab neid pehme roheline
ja inimeste tallaalused on unustamas
et kunagi lõpetavad nad samamoodi