Viljandi Gümnaasiumi direktor Juhan-Mart Salumäe
Lugupeetud lõpetajad.
Täna lõpetab oma koolitee Viljandi Gümnaasiumi XIII lend. Kallid lõpetajad, soovin kõigile teile selle puhul palju õnne. Teie ise teate, kes või mis olid need käimatõmbavad jõud ja mõjutajad, mis aitasid teil siia Ugala teatri suurele lavale jõuda. Olid nendeks siis ehteestlaslik töökus, sünnipärane andekus, suurepärane sõpruskond, inspireerivad õpetajad, hooliv ning kaitsev perekond või veel midagi muud. Mitte keegi ega miski pole teile tänast päeva kandikul niisama ette kandnud ning kindel on see, et te olete siin teenitult ja põhjusega.
Vaatamata sellele, et lisaks teile on täna Eestis veel sadu noori, kes saavad endale gümnaasiumi lõputunnistuse, ei tohiks teie saavutus tunduda teile ega kellelegi teisele kuidagi vähem oluline või iseenesestmõistetav. Iseenesestmõistetavus – sõnaraamatu vaste sellele sõnale on „ilma pikemalt arutamata selge“. Heaoluühiskonnas, mida ka Eesti endast kujutab, tunduvad väga paljud asjad iseenesestmõistetavana. Olgu nendeks siis õigus kvaliteetsele haridususele, tasuta arstiabile, mitmekesisele kultuurielule või kaasaegsele ja turvalisele taristule. See, et meie kasutada on nimetatud võimalused, tunduvad elementaarse standardina, normaalse ühiskonna osana. Mõneski mõttes see nii ju ongi, kuid kindlasti pole need võimalused teile ega teie lähedastele siin saalis tulnud iseenesestmõistetavalt.
Kui öelda, et gümnaasiumi lõpetamine on midagi iseenesestmõistetavat, oleks see ülekohtune teie suhtes, head lõpetajad. Nii nagu te pingutasite Viljandi Gümnaasiumisse õppima saamise nimel, andsite te oma parima ka kolme siin õpitud aasta jooksul. Taandades selle kõige sherlockholmesilikult elementaarseks, võtame me ära käidult teelt vähemalt pool selle väärtusest. Sõltumata sellest, kui keerulisena või kergena need kolm aastat teile tundusid, on see olnud siiski kasvamise aeg, mis kannab teid edasi uute valikute lävele.
Võttes tänast päeva iseenesestmõistetavana, oleksime ülekohtused ka paljude teiste suhtes. Head lähedased ja sõbrad. 12 aasta jooksul olete te andnud oma parima selleks, et sellel laval istuks teile kallis inimene. Küllap on mitmedki teist pidanud õhtuid veetma kooliõpikute seltsis selleks, et aidata oma lapsel koolitükkidest paremini aru saada. Võimalik, et olete pidanud sõidutama poegasid ja tütreid sadu kilomeetreid huviringidesse, mis neile olulised on olnud. Ning võibolla olete töö juures otsustanud teha ületunde selleks, et neil noortel oleks olnud võimalik osaleda klassireisidel või muudel ettevõtmistel, mis on aidanud neil kujuneda inimesteks, kes nad täna on. Teie panus on olnud oluline ja ma siiralt tänan teid.
Head õpetajad ja rühmajuhendajad. Minu austus ja lugupidamine kuulub ka teile. Vaatamata sellele, et õpetajana on teie töö olnud nende noorte õpinguid toetada ja suunata, olete seda tehes olnud pühendunud ning astunud noortega ühes täiendavaid samme ka kõige suuremate takistuste ületamiseks. Õpetajaamet on maailmamuutev amet ning seda ametit kandes olete te taas andnud Eestile juurde 144 andekat tuleviku suunajat. Ma väga tänan teid.
On veel üks põhjus, miks ei tohiks tänast päeva käsitleda iseenesestmõistetavana. See, millist tähendust üks või teine seik meie elus kandma hakkab, sõltub olulisel määral sellest, millist emotsiooni see meis tekitab. Mõistagi omandavad suurema tähenduse kogemused, mis tekitavad meis tugevamaid tundeid. Olgu nendeks näiteks enneolematu rõõm millegi võidu puhul või hinge mattev kurbus suhte purunemise tõttu. Seigad, mis meis erilisi emotsioone ei tekita või tunduvad iseenesestmõistetavad, ei hakka tõenäoliselt kunagi meie jaoks erilist tähendust omama.
Head noored. Mida iseenesestmõistetavana me võtame maailma enda ümber ning seni käidud teed, seda väiksemat väärtust see kõik eneses kannab ning seda tähtsusetum tundub meile seni elatud elu. Nagu Juhan Liiv on öelnud: ,,kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” See, et tuhanded inimesed enne teid on lõpetanud gümnaasiumi või ülikooli, ei pisenda samme, mida teie olete senimaani astunud. See, kui te seate endale kõrgeid latte, mida ületada, ei pea tähendama, et sammud enne seda on olnud väheolulised või tähtsusetud. Tundke rõõmu väikeste võlude üle, mida Viljandis ja Eestis elamine on teile pakkunud. Lubage endale rõõmu tunda ka väikeste edusammude üle, mida te enda arengu teel olete astunud, sest need ei ole tulnud iseenesestmõistetavalt. Nende taga on olnud teie tahe ja pingutus, vanemate ja sõprade toetus ning õpetajate missioonitunne.
Eesti gümnaasiumiharidus on mitmekülgne ning see avab teie ees kireva võimaluste paleti. See, kui paljudest võimalustest te kinni haarate, on teie enese teha. Siit edasigi ei tasu teil midagi iseenesestmõistetavana võtta. Nüüd konkureerite te samadele ülikoolikohtadele nende noortega, kes erinevates Eesti või maailma otstes täna kooli lõpetavad. Õige pea olete te osa sellestsamast tööturust, millest on teie vanemad aastaid osa olnud. Ning tänu tehnoloogilistele uuendustele peate üha enam mõtlema sellele, mida oskate teie paremini kui tehnoloogiahiidude toodetud tehisarud või robotid.
Lugupeetud lõpetajad. Võtke enesega kaasa kõik seni kogetu, mõtestage seda ning pange see enese kasuks tööle. Kõik, mis te olete seni saavutanud, on teile tulnud põhjusega. Ärge pisendage enda käidud teed, vaid leidke enese jaoks üles õppetunnid, mida Viljandi Gümnaasiumis veedetud aastad on teile pakkunud.
Eesti Vabariigi on ehitatud enesekindlad ning optimistlikud inimesed, kes uskusid, et meie väike rahvas suudab luua enesele riigi, kus kõik on võimalik. Teie olete selle rahva täieõiguslikud liikmed. Kandke enda ja meie rahva lippu kõrgel, sest maailm on teie ees valla! Mitte selle pärast, et see on iseenesestmõistetav, vaid selle pärast, et te suudate seda.
Tuult tiibadesse, Viljandi Gümnaasiumi XIII lend!