Tuuli Randmäe II LR
Alex Michaelidese raamatut “Vaikiv patsient” soovitas mul lugeda üks tuttav, kes tegelikult pole eriti suur raamatusõber. Kuna ta kiitis seda väga, tekkis ka minus soov seda lugeda, sest kui juba mitte eriline raamatusõber teost niimoodi kiidab, siis peab seal ka midagi olema.
Raamat räägib naisest Alicest, kes täiesti ootamatult tulistab oma abikaasat ja peale seda ei räägi enam ühtegi sõna. Ta pannakse psühhiaatriakliinikusse ja vaikib seal 6 aastat, kuni ilmub välja psühhoterapeut Theo Faber. Theo eesmärgiks on panna Alice rääkima, et mõista, mis juhtus, et ta tegi midagi nii ootamatut ja ei räägi enam. Et enda eesmärki täita, hakkab ta peale Alice’i teraapiatundide uurima ka Alice’i minevikku.
Raamat on kirjutatud erinevate inimeste vaatenurkadest ning kirjeldab korraga mitut erinevat ajahetke, mis võib alguses asja segaseks muuta. Kuid iga peatükiga saab tervikpilt aina selgemaks.
Raamatu lõppu jõudes mõistsin, et kõik mu versioonid raamatu võimalikest lõppudest on pea peale pööratud. Mulle just meeldiski see, et kogu aeg püsis pinge ning teos võimaldas pidevalt omapoolseid lahendusi pakkuda, sest iga peatükiga midagi muutus. Tuleb tõdeda, et vahepeal oli raamatut raske käest panna, sest peatükid lõppesid uue niidiotsaga.
Raamat oli üpriski julm ja erinevaid õõvastavaid hetki oli kirjeldatud üsna täpselt. Samuti tekkis vahepeal tunne, et tahaks tegelastele kangesti hüüda nõuandeid, kuidas käituda või reageerida olukorrale. Väga empaatilistel inimestel võib seega lugemine keeruliseks osutuda. Lugu pani mõtlema, et kas inimelud on tõepoolest niivõrd keerulised ja sünged ning kuidas keegi ei märka seda, et neid raskustes siplevaid inimesi aidata.
Ma soovitan seda lugeda kõigil, kellele meeldib põnevus, väga ootamatud lõpud ja inimpsüühika keerdkäigud.