Anete-Marleen Siimon, III LR
Kui hoolikalt silmi lahti hoida, võib ka tänavu sügisel märgata koolimajas uusi õpetajaid. Sel sügisel on asunud vene keelt õpetama Irina Verrev.
Mis oli see, mis paelus Teid õpetaja ameti juures kõige rohkem?
Juba 10. klassis otsustasin, et tahan õpetaja olla. Lapsed meeldisid mulle alati, kuigi ma ei kujutanud ette, et see pole nii kerge, nagu võib tunduda. Lapsepõlves mängisin samuti kooli ja siis tundus see lihtne. Lisaks sellele soovisin ma saada kõrgharidust, Venemaal oli pedagoogiline ülikool tasuta, kuna me ei olnud rikas pere, siis oli see üks optimaalne variant.
Mis Teile kõige rohkem oma töö juures meeldib?
Mulle meeldib õpetada ja suhelda lastega. Tundides me ei räägi ainult vene keelest, vaid ka teistest teemadest. Praegusel perioodil on mul kolm rühma ja seal, kus on rohkem poisse, on väga palju küsimusi.
Õpetaja amet on väga keeruline, millega täidate oma n-ö tassi, kui väsimus ja tüdimus kipub peale tulema?
Kui ma olen väsinud, siis ma lähen koju ja seal on mul samuti lapsed, seega puhata ma eriti ei saa, aga mulle väga meeldib jalgrattaga sõita ning noorema pojaga käime me väga tihti sõitmas. Kui kedagi pole kodus, siis ma koristan, kuulan muusikat, joon kohvi, istun niisama diivanil, naudin vaikust.
Mis on need iseloomuomadused või väärtused, mida hindate teiste inimeste puhul?
Inimeste puhul mulle meeldib mõistus, hea huumorimeel, seltsivad inimesed, kellega saab rääkida – mitte nii, et ise küsin ja ise vastan -, ausus ja lahkus.
Mis on teie lemmik lapsepõlvemälestus?
See, kui ma esimest korda Moskvas käisin. See oli küll minu jaoks suur sündmus, sest ma elasin Venemaal väikeses linnas, seal pole siiani midagi huvitavat. Moskva see-eest on suur linn, kus on väga palju inimesi, suured kaubanduskeskused ja metroo. Metroo oli väga tore elamus, sel ajal olin umbes 5-aastane. See mulle meeldis ning rohkem pole ma Moskvas käinud.
Millised asjad ajavad Teid kõige rohkem naerma või teevad rõõmsaks?
Kindlasti minu lapsed teevad mind rõõmsaks. Eriti väiksem poeg, ta praegu ei oska veel rääkida, aga ta tahab rääkida ja kordab väga palju ning laulab. Ta hakkas ka lasteaias käima, seal nad õpivad igasuguseid laule. Vanem poeg on samuti väga jutukas ning teda ma ei jõua vahepeal ära kuulatagi.
Kas Teil lemmikloomi on? Kui jah, siis mis on kõige suurem pahandus, mis ta korda saatnud on?
Mul on papagoi, kes on haige, aga ikka veel elus. Veel on mul emane kass ja tema teeb küll parajaid koerustükke. Ta tegi mu kardinapuu katki, ma ei tea, kuidas ta sinna üles ronib, aga ta teeb seda. Veel meeldib talle diivani nahast külgi kraapida. Ma ei tea, mida temaga teha, aga looma välja ei viska, sest me oleme temaga nii harjunud, et ta on kogu aeg kõrval, ka öösel nagu koer.
Kui oleksite loom, siis milline ja miks?
Mulle kassid väga meeldivad – võib-olla kass, sest nad on ilusad, isepäised ja -seisvad, pehmed ja armsad, tahaks kohe kaissu võtta, kuigi meie kass tuleb ainult siis, kui ise tahab.
Siiani on õpetaja Verrevi kogemus Viljandi gümnaasiumis olnud positiivne, ta kiitis nii õpilasi kui ka kollektiivi. Loodame, et see jääb nii ka edaspidi.