Triinu Kree, I HK
“See oli film, kus armastust tänapäevaselt tuntud kujul ei olnud, ja sellepärast oligi seda kõige rohkem ja ainuõigel moel.” – need kirjeldavad read tähendasin üles esimesele ettejuhtunud märkmepaberile vahetult pärast filmi “Polli päevikud” vaatamist. Austria, Eesti ja Saksamaa lennukas koostöös valminud linateos pakkus inimlikku äratundmist mitmel sügavalt puudutaval tasandil.
Aastal 1914 jõudis 14-aastane aadlitüdruk Ode tagasi mereäärsesse mõisa baltisakslaste valitsetud Eestis. Neiu teadlasest isa hoidis perekonda kontrolli all, kuid Ode peitis ja ravitses esialgu uudishimust ja siis trotsist Schnapsi – anarhistist noort eesti meest –, mistõttu said alguse tagasipöördumatud intriigid.
Esmamuljena tahumatu, kuid tegelikult karismaatiline Schnaps hoolis Odest kõige selgemal ja vennalikumal moel. Idee kenast tüdrukust, kelle hoolitseva käe all paraneb kasimata mehenäss võluvaks printsiks, võib kõigest resümeena kõlada leierdatud klišeena, kuid filmis oli lugu lahendatud paeluva naturaalsusega ja tõepoolest omanäoliselt. Vahva, et eestlast oligi kutsutud mängima eestlane – Tambet Tuisk.
Suvine olustik oli oma karmides toonides põhjamaine, kummituslik ja surma sooja naeru täis; visuaalaspektid moodustasid loo kasuks toimiva üksmeelse orkestri. Värvigammad toetasid suvist, kummitusliku hõnguga mereäärset atmosfääri ning näitlejate töö on vapustavalt naturaalne. Peenemate ajaloonautlejate tarbeks oli sisusse põimitud sõjahuumorit. Võiks öelda, et filmis oli surma rohkem kui elu. Selleks polnud vaja lugematuid laipu ja domineerivalt eksponeeritud verevalamist – poolmetafoorsete sümbolitena laotus surmateema laiali algusest lõpuni. Juba alguses toimus Ode ema matus, edasinegi elu (või pigem surm) võttis elektrilist õhkkonda arvestades ootuspärased mõõtmed.
Ode isa, Ebbo von Sieringu harrastatav meditsiin oma tolleaegsel robustsemal ning jultunumal kujul tõi ülejäänud osas pigem metafoorselt esitatud surma vaataja ette otse ja kaitsmatult. Inimkeha mahavaikitud head ja vead manati vaataja ette ausalt, kuid peenetundeliselt, labasuse eemaletõukava piirini arendatuna: vaid parajas annuses, et mitte veel tülgastust tekitada, kuid piisavalt, et aidata takka müstilise keskkonna edasiandmisele. Ka psühholoogiliselt on teada, et hirm õhutab armastust ning selle tajumist – seega mängib film vaatajaga planeeritult ja läbimõeldud nüanssidega.
Omaette huvitav karakter oli tasase pealispinna alla peitunud psühhedeelsete nootidega proua Milla von Siering, Ode isa uus abikaasa. Esialgu tundus, nagu oleks ta liini lisatud vaid traditsioonilise “kurja võõrasema” imago pärast, kuid tal tundus tüki rohkem sisu ja sügavust olevat. Sündmusteahel üllatas, sest maitsekad vihjed lasid alguses paista, nagu hoopis tema keeraks Ode kauni loo kihva, aga lugu pildus motiivid teistes suundades laiali, muutes filmi kaasakiskuvalt ettearvamatuks.
Ode ja Schapsi vahelist intriigi iseloomustab õhulisus. Vahel väljendub armastus – või selle keerukam varjund vähemalt viimase veerandsaja aasta kinematograafiat arvestades – hoopis peenemalt ja mitte niivõrd puust ja punaseks tehtuna, nagu meie kangusega treenitud silm on harjunud. Lõpetamata ootused kestavad südames kõige kauem, maailma unustatud armastus on kellessegi tõsiselt uskumine, kellegi ravimine, tulekahjust välja toomine. Pilkude pime keel – ja ometigi mitte rumal, ei sugugi. Tõeline armastus algab siis, kui ukselävel seisab surm. Kogu olnud ja olemata elu saab ühekorraga tähenduse, või siis kaotab selle hoopiski. Harva jäetakse filmides tegelased vaikusesse, millest edasise piirid võib visandada vaataja üksi. Inimestele meeldivad selged ja paikavormitud lahendused, aga ühekorraga nii julgustükk kui ka austusväärne loojutustamise meetod on otste lahtiseks jätmine.
Hindan tegelasloome aspektis kõrgelt, et tundefoonis olid realistlikuks jäetud inimeste isiklikud prioriteedid, selle filmi tegelastel oli puhtpraktilist sisu. Näiteks võis Schnaps kergelt armunud olla, aga kui ta siiski nägi oma tapetud sõbra koljut riiulil, siis oli ta segamatult püha viha täis – mitte ei jätkanud neiule ilusate sõnade sulisemist, no-matter-what-stiilis. Omavaheline armastus ulatus juuripidi inimeste endi sisse – sellist aluspõhjalist lähenemist kohtab filmimaastikul harva. Odelt võis õppida noore malbuse jõudu, temas oli midagi küündimatult kurba ning kummituslikku, puutumatut. Schapsi minevikuvalu, eluvahvus ja õilis lapselikkus vormisid temast neiu kõrval ühe meeldejäävaima karakteri.
Ajaloolisest vaatenurgast on unustuste hõlma vajunud ja päriselt elus olnud Baltikumi päritoluga poeedi Oda Schaefer’i (1900– 1988) luule ning päeviku sissekannete elluäratamine – ja seda suurepäraselt õnnestunud ekraniseeringu kaudu – eriti nutikas ning kultuurilooliselt väärtuslik ettevõtmine.
„Polli päevikud“ on eriline ja unenäolise võluga film ning suudab kahtlemata pakkuda oma hinge ühel või teisel moel äratundmist igaühele, kes on armastust kogenud.