Anete-Marleen Siimon, III LR
Vahur Kersna on Eesti telemaastikul tuntud ning hinnatud persoon, kelle elutee jooksis paraku kokku raske haigusega, milleks on müeloomtõbi. Kõik algas ebamugavustundest kaelas ning kulmineerus paadimatkal vette kukkudes. Peale seda tekkisid tal valud kaelas ning Uganda kohalikus haiglas tehti röntgenpilt, mille käigus müeloomtõbi avastatigi. Pärast seda muutus Vahur Kersna elu kardinaalselt ning ta kirjutas oma haigusest ja seda ümbritsevast elust põhjaliku raamatu ,,Ei jäta elamata”.
Intervjuu on sündinud minu uurimistöö jaoks, kus käsitlen hulgimüeloomi ning leukeemia erinevusi ja sarnasusi.
Mis haigus Teil täpsemalt diagnoositi ning kui vana Te siis olite?
See oli 15 aastat tagasi, siis olin ma 46. Haigus on müeloomtõbi
Kas Te oskate öelda, mis võib Teie puhul olla haiguse põhjuseks?
Kõige suurem korüfee selles valdkonnas on doktor Hele Everaus, kes armastab rõhutada, et keegi maailmas ei tea, mis on need põhjused. Sa võid mõelda igasuguseid asju välja, et miks just mina ning miks see just minuga juhtus, mis ma tegin valesti. Aga sinu elatud elu tõi sind sellele rannale ja ju siis niimoodi on. Seal on ju tohutult variante, kas tegemist on geneetilise soodumusega, kas on mingisugune elukeskkonnast, kas on stressist või elulaadist tingitud asi, kas on toitumisest, keegi ei tea. Keegi ei ütle vastust, et jah, sellepärast sa said selle, et sa tegid nii või elasid naa. Aga kokkuvõttes sinu elatud elu.
Millised sümptomid Teil avaldusid?
Minul avaldus ta kõigepealt selles, et kaelas oli ebamugavustunne ja tundsin, et kõik ei ole korras, selline pinge on kaelas, see oli esimene. Ma olin Ugandas paadimatkal, kärestikusel jõel läks paat ümber ja kukkusin sinna jõkke ja seal ilmselt sai kael nii palju rapsida, et kui mind välja tõmmati, siis oli selline tõsine kaelavalu. Kohalikus haiglas tehti pilt ja kohalik arst nägi ära, et asjad ei ole päris nii, et on lihtne vigastus, vaid seal taga on natuke komplitseeritum olukord.
Kuidas haigus mõjutas või mõjutab Teie igapäevast elu?
No väga kõvasti. Ikkagi sa pead enda elu täiesti ümber mõtestama, kui tahad edasi elada. Ei saa samamoodi elada. Sellise intensiivsusega nagu mina elasin ja töötasin, see on võimatu. Tuli keskenduda muudele asjadele, ellujäämisele. Niiet väga väga kõvasti mõjutas.
Kuidas see muutis Teie ellusuhtumist?
Totaalselt. See on selline asi, millele on keeruline vastata kahe lausega – võib-olla on võimalik, aga mina ei suuda. Selle jaoks ma kirjutasingi raamatu, et nendest asjadest rääkida inimestele, kes või kelle lähedased on sattunud sarnasesse olukorda, et nad saaksid aru, mis on võimalik ja mis ei ole. Kui tahad ellu jääda, tuleb muutuda.
Milline on olnud Teie kõige raskem või madalam hetk kogu haiguse jooksul?
Selle haiguse puhul on sellised operatsioonid, millega üritatakse saada asja kontrolli alla ja see on tüvirakkude siirdamine. Teine on autoloogiline siirdamine, kus inimese verest võetakse tema enda tüvirakud ja siirdatakse talle tagasi. Mõnikord see aitab, aga väga harva, üldjuhul mitte. Tüvirakkude siirdamine doonori abil on raske variant, kus elusalt välja tulemise võimalus on viiskümmend-viiskümmend. Võib-olla oli raskem hetk sellel momendil, kui oli see esimene siirdamine ära olnud ja aasta aega oli suhteliselt rahulikku elu ning kogu aeg sai käidud kontrollis ja kui selgus, et haigus on tagasi. Sel hetkel oli arusaadav, et nüüd on tõsine võitlus ees, et õnn ei ole naeratanud. Nüüd tuleb võidelda ellujäämise eest.
Kas olete proovinud haiguse ravimiseks kasutada n-ö rahvameditsiini abi, kas see ka aitas või oli pigem vaimseks toeks?
Rahvameditsiin ei ole päris täpne väljend, pigem alternatiivseid võimalusi. Jah, olen küll. Mina olen seda meelt, et tuleb ära proovida kõik võimalused, mis vähegi on. Nii alternatiivmeditsiini valdkonnast kui ka traditsioonilises, kaasaegses meditsiinis. Ei ole nii, et ma ühte väldiksin. Kui sa oled hädas, siis haarad kõikidest võimalustest.
See on väga õige tähelepanek, et see ongi vaimse poole toetuseks oluline. Sealt saadav tugi, raske öelda muidugi, kõik need kurkum ja kasekäsnaleotised ja metsaprikoosi seemned ja kõik see värk, neid asju on üksjagu, mis ma olen teinud ja proovinud, ma ei tea, raske öelda, kui palju reaalselt need toimivad. Aga mul on vähemalt enesekindlust ja lootust, et olen enda heaks midagi teinud ja sellest on abi, sellest eneseusust on abi. Sellise haiguse puhul ei tohi lasta end käest, ei tohi anda järele, alla ning haletseda ennast. Selle poole pealt on alternatiivmeditsiinist kindlasti abi.
Kas seoses müeloomtõve põdemisega on ka tegevusi, mis on rangelt vastunäidustatud või mida te enam teha ei saa?
Jah. Mul on väga kahju näiteks sellest, et ma ei saa enam teivast hüpata. See on natuke ohtlik, aga mulle väga meeldis seda teha. Ka kõrgust hüpata, sa ikkagi rullid seal flopp’i hüpates üle kaela, see on ohtlik. Ja ma ei kujuta ette, et ma teeksin selliseid väga järske asju, midagi ekstreemset. Selles vanuses enam väga ei viitsi, ega huvita ka. Ei ole suur kaotus, aga vahepeal kui ma jälle Kadrioru staadionist mööda kõnnin ja vaatan, kuidas Erki Nool seal lastele teivashüppetunde annab, siis mul on natuke kahju, et tahaks ise ka veel. Aga midagi, millest ülemäära väga puudust tunneks, ei ole.
Kas Teil on mõni unistus, mis on jäänud täitmata seetõttu, et haigus ei võimalda seda?
Jah. Kunagi ma mõtlesin, kui ma käisin Mount Everesti baaslaagris, käisime tegemas filmi, kui Alar Sikk esimese eestlasena jõudis Džomolungma tippu. Siis ma tegin selle trepi Nepaalis läbi ja mõtlesin, see oli nii ilus ja nii fantastiline, mõtlesin küll, et kunagi võiks oma pojaga, kui ta kasvab piisavalt suureks, teeks temaga ka selle veelkord läbi. Aga tegelikkuses on päris ränk, see ei ole niisama, et paned sandaalid jalga, käed tasku ja jalutad päikese käes. See on ikka päris ränk ja ilmselgelt ma seda enam ette ei võta, seda ma ei suuda teha.
Kas käite endiselt regulaarselt kontrollis?
Jah, mul on protseduurid igal nädalal ja sellest ei pääse. Kord kolme nädala jooksul on analüüsid ja see on reaalsus.