Andra Liisa Reimaa, I SO
Üha enam on hakatud tähelepanu juhtima tõsiasjale, et meedia, mida igapäevaselt tarbime, on üksluine ning madala kvaliteediga. Üldjuhul vaatame seriaale, loeme raamatuid või uudiseid inimestest, kes näevad välja täpselt nagu meie ja kelle probleemid kattuvad meie omadega. Eurooplastena oleme olnud õnnega koos, sest meid kui valgeid inimesi on pea alati meedias representeeritud ning see olnud hea representatsioon. Kuid mida tunnevad inimesed, kelle päritolu ning olemust kasutatakse vaid köitva süžee loomiseks, mitte nende igapäevaste probleemide kajastamiseks?
Sel sügisel puhkes ülemaailmses lugejate kogukonnas poleemika R.F.Kuangi kirjutatud raamatu ,,Babel’’ üle. Teose tegevus toimub Inglismaal ning see kajastab Aasia päritolu Robin Swifti õpinguid Oxfordi ülikoolis ajal, mil ainuke sotsiaalselt aktsepteeritav rass oli euraasia rass. Teose süžee seisneb selles, et Inglismaal on vaja tõlkijaid, seega võimukad professorid reisivad arengumaadesse ning otsivad talendikaid lapsi, keda Oxfordi õppima ja tõlkima viia. Robini lugu on samasugune ning sama saatuse osaliseks said ka tema kaks sõpra – mustanahaline tüdruk Victoire Prantsusmaalt ning Indiast pärit poiss Ramy. Nende sõprusgrupis on ka rikka kaupmehe tütar Letty, kes on enda privileegidest teadlikult
teadmatuses ja tänu Inglismaal heal järjel üleskasvamisele ei suuda enda sõprade probleemidega samastuda. Robin, Victoire ja Ramy värvatakse teiste, mitte-valgete õpilaste poolt salajasse liikumisse, mille eesmärgiks on Oxfordi tõlkeosakond hävitada. Pea kõik välismaalt sisse toodud õpilased on pidanud selle institutsiooni tõttu taluma süstemaatilist vägivalda ning ebavõrdsust ja nad on valmis riskima enda eludega, et nende järeltulijad ei saaks sama saatuse osaliseks.
Kui Letty saab teada, et tema sõbrad on end sellise grupiga sidunud, siis ta informeerib sellest enda isa, kes omakorda teeb nii, et protestantlik organisatsioon suletaks ning asjaosalised saadetaks surma. Valge tüdruku ,,pahaks’’ tegelaseks muutmine oli põhjus, miks R.F.Kuang autorina meeletult halba tagasisidet sai.
Kuang ei ole esimene ning arvatavasti ei jää viimaseks autoriks, kes vahetab privilegeeritute ja marginaliseeritute rollid. Ta kirjutas raamatu, kus teise nahatooniga inimesed olid kangelased, nende olemasolu ei kasutatud kellegi teise loo edendamiseks ja tegu oli tõsiselt hea representatsiooniga. Kummalisel kombel tekkis olukord, et isegi nüüdses ühiskonnas, kus väidetakse, et rassism pole enam probleem, suudeti talle külge panna silt ,,valgete inimeste vihkaja’’. Kuangile heideti ette, kuidas tema hale katse rünnata institutsionaalset rassismi kahjustab valgete inimeste mainet ning mindi isegi nii kaugele, et loopima hakati sõimusõnu tema Hiina päritolu mõnitamiseks. Küllaltki prominentne oli ka arvamus, et valged inimesed ei saa Kuangi raamatuid lugeda, sest neil ei ole võimalik nendega samastuda. Väidetavalt panevad tema teosed kahtluse alla valgete inimeste õiguse eksisteerida.
Esmakordselt seda diskussiooni nähes ma ei suutnud uskuda, et on inimesi, kes päriselt niimoodi arvavad. Ma ei tahtnud uskuda, et teos, mis kajastab vähemuste ajalugu ning kritiseerib koloniseerimist saab tänapäeval sellist tagasisidet. Ma tundsin õõvastust, kui nägin, et andekat kirjanikku veetakse läbi pori, sest lugejate endi ajalooteadmised olid puudulikud. Kuang mõtles välja need tegelased, aga ta ei mõelnud välja rassismi, vägivalda ning ebavõrdsust, mida tegelased sellel perioodil taluma pidid.
Kuna me oleme harjunud nägema teistest rassidest inimesi alati pahalase rollis, siis paljudele võiski Kuangi kirjutatu tunduda kui terav torge mitte kahjuliku süsteemi, vaid meie suunas. Samas ma ei mõista, kuidas saab keegi tunda ennast nii puudutatuna loost, mis on üks vähestest, kus privilegeeritud inimeste käitumisviise kritiseeritakse. Tunnen, et see teos oli meeletult vajalik ning langetas nii mõnegi inimese maski, mille taga peitus nende tõeline olemus. Sellise sisuga meediat peaks tootma veelgi enam, et üksluisesse ja mugavasse reaalsusesse kinni jäänud inimesed sealt välja raputada ning panna nad mõistma, et igakuise masstoodetud armastusromaani peale kulutatud eurodega võiks hoopiski toetada autoreid, kelle provokatiivsed mõttelennud võivad aidata meil kõigil jõuda uue arusaamiseni maailmast meie ümber.
Kui me jätkame ,,mugava’’ meedia tarbimisega, siis ei ole võimalik, et meie silmaring suureneb või et meie teadmised tulevad kasuks kellelegi teisele peale meie endi. Kuna valgetel inimestel on ajalooliselt olnud mõjusam positsioon, siis nüüd on hädavajalik, et ka meie hakkaksime väärtustama teistsuguste raskustega elama pidanud inimeste lugusid ning nende julgust sellest rääkida. Me peame mõistma, et rasside erinevus ei saa taaskord muutuda klasside erinevuseks ning et see süsteem, milles elati ja mis on jätnud ka hetkesele maailmale plekid, tuleb jäädavalt hävitada. Nagu on öelnud Henry David Thoreau, siis kunagi pole liiga hilja oma eelarvamustest loobuda. Pimedal vihal ei saa lasta muutuda maailma juhtivaks jõuks.