Kevin Jürgen, III MF
Katariina Peipman veetis oma vahetusaasta Michiganis, Ameerika Ühendriikides. Vahetusaasta andis Katariinale väga palju enesekindlust ja motivatsiooni ise tegutseda, mitte teiste järgi oodata. Ta on ka järjest rohkem mõelnud rahvusvahelise töö peale ja ei kujuta ennast enam ette eluaeg Eestis elamas.
Kust tekkis Sul jõud, tahtmine, motivatsioon üldse minna välismaale vahetusaastaks õppima?
Mulle on alati olnud südamelähedased erinevad kultuuriruumid ja vahetusõpilaseks minekust huvitusin juba põhikoolis. Kuna vahetusaastale minemine võib osutuda päris kulukaks, olin tõeliselt rõõmus, kui kuulsin ühes podcastis sellest programmist, millega lõpuks USAsse pääsesin. Selles programmis on tõeliselt konkurentsi ja kandideerimise protsess võtab aega terve õppeaasta. Esimest korda kandideerisin 9. klassi ajal ja siis ma kahjuks valituks ei osutunud, kuid otsustasin 10. klassis uuesti proovida ja olin kindlasti selleks siis paremini valmis kui varem. Võimalus viia oma pikk unistus aastast välismaal teoks oli mulle rohkem kui piisavaks motivatsiooniks.
Missuguse firma või projekti läbi osutusid Sa valituks, kui palju nemad hüvitasid kulusid/andsid toetust? Kui palju reis üldse kokku maksma läks?
Käisin vahetusaastal Ameerika Välisministeeriumi poolt täisrahastatud programmiga Future Leaders Exchange ehk FLEX. Ise pidin katma vaid oma passi tellimise ja lisakulud, mis igakuisest stipendiumist üle läksid. Reisi kogumaksumust ma kahjuks öelda ei oska, aga sarnased tasulised programmid Eestist USAsse on juba 10 000€ ringis. Minu programmil oli lisaks ka väga palju ettevalmistust ning arvukalt programmiaegseid ja programmijärgseid pakkumisi, töötubasid ja praktikal käimise võimalusi, mistõttu kujutan ette, et meil võib kogusumma sedagi ületada.
Mida tuli lõppude lõpuks teha, et eesmärk saaks saavutatud, sh keele õppimine, oskused, tingimused?
FLEXi eesmärk realiseerub tegelikult alles pärast vahetusaastalt naasmist ja oma uute teadmistega kohaliku kogukonna parandamisel. Seega ütleksin, et eesmärki saab alati kõrgemale tõsta ja mul on veel palju ägedat ees ootamas! Programmi ajal oli edukaks lõpetamiseks eelduseks minu jaoks 50 tundi vabatahtlikku tööd ja positiivsele hindele inglise keele ja ühiskonnaõpetuse kursuse läbimine USA keskkoolis. Mõlemad nõudmised sain edukalt täidetud.
Kui keeruline oli harjumuspärasest keskkonnast loobuda ning kohaneda uuega?
Kuna olin USAsse mineku ajaks juba aasta aega üksinda elanud, oli kohanemine minu jaoks kerge. Lisaks olin oma vahetuspere 18. vahetusõpilane ja nad oskasid mind suurepäraselt pereliikmeks võtta ja aitasid kiiresti USA ellu sisse elada. Võtsin ka enne Eestist lahkumist pähe mõtte, et sõbrad, kelle selle aastaga kaotan, oleksin nii või teisiti aastatega kaotanud, ning nendega, kes alles jäävad, tekib vaid tugevam sõprus.
Missugused on Su mälestused mõnest tähtsamast kuupäevast, näiteks lendamispäevadest või avalduse kinnitamisest?
Minu jaoks oleks tähtsamad kuupäevad vahetusaastast 11. aprill 2022, kui sain teada, et olen programmi finalistiks osutunud ja lähengi tõepoolest aastaks USAsse, 15. august 2022, kui sain oma pere ning osariigi teada ja 12. juuni 2023, kui tähistasin oma sõprade ja perega vahetusaasta lõppu, 18. sünnipäeva, ning sain veeta üliarmsa viimase päeva USAs inimestega, keda armastan.
Kuidas Sind välismaal vastu võeti: perekond, uued tuttavad, kool?
Mind võeti suurepäraselt vastu. Pere oli mul lennujaamas vastas sildi ja õhupallidega, ning sain nendega kiirelt väga lähedaseks. Käisin väikeses koolis ja kõik teadsid, et olen vahetusõpilane ning olin läbi aasta kõigis sporditiimides, seega oli ka koolis lihtne tuttavaid ja sõpru leida. Samuti oli koolipersonal väga meeldiv ja abivalmis. Inimesed tulid ise minuga rääkima ning küsisid minu ja Eesti kohta, mis eestlasena tegi kogu selle alguse väga palju kergemaks. Ütleksin, et paari nädalaga oli mul juba sõpru, kellega väljas käia, perega väga lähedased suhted ning olin väga kenasti sealse eluga harjunud. Samuti enne sinna lendamist sain suurepärase ettevalmistuse programmi poolt ning tundsin end igati kindlalt.
Millised tegevused olid lisaks koolis käimisele veel kohustuslikud?
Lisaks koolis käimisele pidin tegema 50 tundi vabatahtliku tööd, ning tutvustama International Education Week-i ajal sealsele kogukonnale Eestit ja meie kultuuri.
Nimeta 2 asja, mis enim meeldis ja jäi meelde.
Lemmikuid on keeruline valida, kuid ütleksin, et üks oleks nädal Washington D.C.-s Workshop for Youth Leaders in English Teaching ehk WYLET-ul, kus sain tuttavaks noortega 20 erinevast riigist ja leidsin tutvusi aastasteks. Kui tahan kunagi mõne ägeda inglise keele projekti teha, on palju inimesi, keda endaga kaasata. Teine lemmik mälestus oleks pidu, mille mu pere mulle 12. juunil korraldas, et saaksin oma sünnipäeva ja viimase päeva USAs kallitega veeta. Oli nii armas, et sõbrad, tuttavad ja kaugem pere käisid ja soovisid mulle kõike head ja saime koos toredalt aega veeta. Selline bittersweet päev – palju pisaraid ja naeru segamini.
Mis ei sobinud või mis oleks võinud parem olla?
Minu silmis läks mu vahetusaasta paremini kui oleksin osanud loota. Sain parima pere, mida keegi saada saaks, super toredad sõbrad ja kogukonna enda ümber. Kõik olid alati olemas, et mind toetada ja vastupidi. Mulle sobis absoluutselt kõik ja ma ei muudaks mitte midagi.
Kuidas olid lood taskurahaga? Missuguse summaga võiks arvestada?
Ma sain programmilt igakuise stipendiumi, millest jätkus väga hästi mu isiklike kulude katmiseks. Usun, et kui keegi peaks mõne muu programmiga USAsse minema, võiks arvestada vähemalt 100 dollariga kuus, kuid oleneb ka perest. Mu pere maksis väga palju minu eest, kui koos poes või väljas käisime, aga see ei ole neile mingisugune ootus või nõue – sain lihtsalt väga toreda pere liikmeks.
Kas vahetusõpilase aastal toimus mingisugune muutus ka Sinu eesmärkides, mõtteviisis või käitumises?
Tunnen, et vahetusaasta andis mulle väga palju enesekindlust ja motivatsiooni ise tegutseda, mitte teiste järgi oodata. Olen ka järjest rohkem mõelnud rahvusvahelise töö peale ja ei kujuta ennast enam ette eluaeg Eestis elamas. Eks ole näha, kuidas asjad lähevad, aga kindlasti tuleb midagi ägedat :). Olen palju vabam suhtleja ja julgem pealehakkaja kui enne oma vahetusaastat.
Millised on suhted välismaa õpilastega, hoiate endiselt ühendust?
Minu jaoks ei ole ‘Eesti sõpru’ ja ‘välismaa sõpru’ – suhtlen kõigiga, kes mulle kallid on, nii tihti kui võimalik. Muidugi helistame või kirjutame nendega, kes kaugemal on, ja kui mitte iga päev, siis vähemalt korra nädalas. Tunnen, et mul on ka aastate pärast seal väga äge ringkond, kelle juurde tagasi minna.
Kuidas nüüd tagasi tulles koolis läheb, kas jäid õppeaastat kordama?
Tagasi Eesti kooli tulla on olnud päris keeruline. Tunnen, et kõik on meelest läinud ja kuna ka osad aineõpetajad on muutunud, on nende ootused ja meetodid varasemast erinevad, mis ei ole seda protsessi kergemaks teinud. Siiski olen päris ilusti ree peal – muidugi võiks paremini minna, aga kõik on tegelikult väga hästi :). Pidin jääma aastat kordama ja olen sellest õppeaastast II LR-is. Klass on mind väga ilusti vastu võtnud ja üldiselt olen kõigega rahul.
Kui rahul oled oma otsusega? Kas läheks millalgi veelkord?
Muidugi läheks uuesti! Olen igati rahul ja ei kahetse mitte midagi. Mu aasta USAs oli tõepoolest siiani parim ja täis nii palju ägedat, uut ja huvitavat. Võibolla USAsse tagasi isegi ei sihiks, kui siis mõnda lõunaosariiki. Lisaks oleks äge näiteks mõnes Aasia riigis aasta veeta.
Üks kuni kaks soovitust õpilastele, kes tahaks minna välismaale vahetusaastaks.
Ole ise avatud uutele kogemustele, inimestele ja endale võõrale – kui sa ei soovi midagi tavatut kogeda, siis pole vahet, kus riigis sa oled – kõik on samasugune.
Ära salga mitte midagi maha, kui sa ise seda proovinud ei ole. Kui sa lähed võõrasse riiki ja sulle tundub sealne imelik, siis pead mõtlema, et see on neile tavaline ja tuttav ning sina oled siin olukorras võõras. Pead proovima nendega sarnaselt tegutseda ja siis ongi kerge harjuda. Kokkuvõttes saad ägeda kogemuse!