Triinu Kree, I HK
Sel kevadel oli mul Hea Lapse ajakirja tarbeks au intervjueerida vastset Astrid Lindgreni mälestusauhinna laureaati, prantsuse hinnatuimat kirjanikku Jean Claude Mourlevat’d. Projekti tarbeks tuli mul tutvuda tema loominguga. Kuna üldiselt pole mul niisama oma huvist aega raamatuid lugeda, siis siinkohal tutvustatav teos sattus minu riiulisse õnnelikult tänu töökohustustele.
“Ookeani kutse” on vähimagi liialduseta kõige eriskummalisem raamat, mida olen kunagi lugenud. Teosesse süvenedes hiilib juba esimestest ridadest ligi karge salapära, mis jääb püsivalt saatma loo lõpuni ning sealt edasigi. Illustratsioone pole, kuid kujutlusvõimele on see ainult hea, kuna vaid sõnadest enda pähe joonistatud pilt sööbib mällu emotsionaalsemalt.
Sündmustik laotatakse lugeja ette väärikalt alalhoitud pingega, mis annab pealtnäha rahuliku pinna all mõista, et asjalood pole õiged ja iga hetk hakkab midagi juhtuma. Silme ette manatakse sombusevõitu Inglismaa talveilm, sekka rääbakil majad ning varjatud saladustega külarahvas – ideaalne stardikomplekt süngete sugemetega põnevale loole!
Ehkki minevikuvormis kirjutatud raamatud pole midagi uut, on “Ookeani kutse” erinevalt paljudest teistest teostest jutustatud tundega, et kõik on juba juhtunud. Vahetuv rääkimisvoor käib eri tegelastel käest kätte, valitseb üldine rahu, kuid ärevusest ja kahetsusest on mõista, et toimunut elatakse uuesti läbi – seekord koos lugejaga, kel tekib tunne, et tema veel ainsana juhtunust ei tea.
Põhisündmustiku sees käsitletakse sujuvalt paljusid ajatuid teemasid: koduvägivald, halvad elamistingimused, koolikiusamine ja palju muud, mille puhul on imetlusväärne, et neile probleemidele pole näidatud justkui taskulambiga näkku, vaid need on põimitud loomulikult igapäevaelu osaks, niiet tõsiduse tajumine on sõltuv igaühe enda väärtushinnangutest.
Autor juhib lugejat kindlakäeliselt edasi; tegevustega ei ole tormatud ega oldud ka liiga aeglane – leitud oli suurepärane tasakaal haaravuse ja arusaadavuse vahel. Tegevustiku tempo oli elutruu – korraga ei juhtu ebaloogiliselt palju, sündmuste vahele oli jäetud hingetõmbeaega ja loogilist üleminekut. Olustikukirjelduste puhul kasutab Mourlevat mõnusalt kontsentreeritud ja mõjuvat, kuid mitte ülevoolavalt rohket sõnavara, lastes juhtunul tõlgendamisruumi jättes lugejasse imbuda.
Sain raamatu lõpus aru, et tegelaste lugu on kokku pandud politseiuurimise jaoks kogutud tunnistustest. See ainulaadne ülesehitus lasi mul juhtunusse süüvida paljude erinevate vaatenurkade alt, millest igaüks andis põhiloo kõrvale aimdust ka teiste isevärki eludest. Ainuüksi kõnepruugi põhjal sai ehitada värvikaid karaktereid, aimata nende igapäevaelu, rõõme, muresid ning eelkõige suhtumist peategelastesse. Nõnda mõjus jutustus hulga elulähedasemalt, sest ka reaalsuses koosneb igaühe minevik meid ümbritsevate inimeste mälestustest. Erikülgne lähenemisnurk pani mind mõtlema, et meenutus, pilt inimesest ei seisa kunagi vaid tema enda tegude, vaid hoopis tema elust läbikäinute vaatenurkade najal. On head ja halba, ilusat ja kurba, aga lõpuks sõltub mälestus sellest, kes seda parajasti jutustab.
“Ookeani kutse” on kirjandusmaastikul küll verivärske raamat, kuid mõjub oma karuse maaläheduse ning ilustamata probleemidega aukartustäratavalt arhailiselt. See on ka põhjus, miks ma ei avanud tegevusliine ega sündmusi – teoses peitub müstiline atmosfäär, mida piiritleda ja tõlgendada saab kõige paremini igaüks iseseisvalt.