Kaarel Koobas, I SO
Mis pani teid üldse õpetajaks hakkama?
Huvitavalt vormistatud küsimus. Tahaks vastata, et hakkama pani ikka vajadus teenida elatist ja saada praktilist kogemust, aga ma vastan, võttes seda kui “Mis pärast ma hakkasin õpetajaks?”.
Minu teekond õpetajaks saamiseni on olnud huvitav. Ausalt öeldes, olles ise gümnasist, siis oli minu jaoks päris mitu õpetajat, kelle natuurid jätsid mulle sügava jälje ja huvi õpetajaameti vastu. Näiteks ka minu enda muusikaõpetaja, kes kõiki ülejäänud poisse klassi ette kutsus ja kontrollis, mis noote me päriselt suudame joriseda. See oli küll eriskummaline, aga koos “rangelt soovitusliku” käsuga andis see piisava tõuke astuda noortekoori ridadesse. Oma taustalt olen ka noorest saadik olnud aktiivne eri noorsootöö programmides, kirjutanud projekte, osalenud laagrites ja päris pikaldaselt oma noorusajast olnud ka Noortes Kotkastes. Tagantjärele mõeldes sain vast sealt äkki selle pisiku, et kui äge on noortega erinevaid ettevõtmisi teha ning kui tänulik ma nende mälestuste eest olen.
Jõudes aga selleni: “Miks just see õpetajaamet?” Mäletan seda päris konkreetselt, et gümnaasiumi vältel hakkasin iseseisvalt aina rohkem lihtsalt katsetama muusikaga üldse. Esialgu lihtsalt üritasin kuulata rohkem, siis juba hakkas huvi pakkuma, kuidas teha ise. Esimesed katsetused olidki sellised, noh… “katsetused”. Hakkasin iseseisvalt eri keskkondadest siis uurima: “how to make a lo-fi beat” ja kasutasin FL Stuudiot, et muusikaproduktsioonile anda käik sisse. Mäletan, milline elevus oli saada kokku esimene trummibeat, meloodia ja harmoonia, ja siis see Soundcloudi keskkonda üles laadida.
Nii see kuidagi kulmineerus, kui äkki peale riigieksameid olin naljatamisi öeldes enesega kriisis: “Kuhu, mida ja miks ma lähen?” Olin valikuliselt kahe eriala vahel, kas ühelt poolt potentsiaalse palganumbri pärast minna IT-valdkonda või kuulata enda kõhutunnet ja valida ikkagi muusika. Istusin ja reflekteerisin, et kuna minu kokkupuude muusikaga enne seda oli üpriski väikene, siis minus seda kõva rokkstaari või soololaulja vaibi ei olnud. Pigem tundsin rohkem huvi just selle vastu, kuidas muusikat luua, mida on erinevad heliloojad teinud ja kui põnev tegelikult võib muusikateooria olla. Vist olen üks väheseid, kes kiiksuga muusikateooriat armastab. Saingi aru, et kui ma valin enda jaoks muusika, siis ma tahan seda just õpetajana teha ja jagada enda rõõmu ka teistega.
Mis on teie jaoks muusika juures kõige erilisem?
Minu jaoks on muusikal kaks erilisust. Olenemata kõigest, mis maailmas toimub, leian ennast ikka ja jälle muusika juurest. Olgu see siis lihtsalt kuulates või hoopiski avastades, et olen järsku klaveri taga kaks tundi lihtsalt emotsiooni välja pursanud. See on justkui minu armastus, just see tingimatu armastus, mis alati võtab sind igal hetkel vastu, kuulab sind ära, andes sulle aega lihtsalt mõelda, olla ja seedida. See on väga isiklik teekond, mis ei ole ka alati kerge ja sunnib enesega rohkem kontaktis olema ning avastama maailma enda ümber ja sisemuses. See on lihtsalt võrratu. Ma arvan, et ma ei oskaks lihtsalt ilma selleta eksisteerida. Teisalt ma alati rõhun sellele, et muusika võlu peitub minu arvates selle maagias ühendada inimesi kollektiivselt. Olgu see siis Eesti näitel täiesti kirjeldamatu ja kohati ka katarsne laulupeo fenomen, peale mida ikka mõtled, et olenemata sellest, kui palju tähti, siis meie särame praegu kõige eredamalt. Kõik me oma eluetappides oleme sõpradega peol, muusikatundides, autos kõrvalistujana, üksi kõndides või isegi duši all pestes laulnud mingit laulu või ümisenud mingit viisijuppi. Muusika tuleb ja läheb täpselt sellistel hetkedel, kui ta peab. Arvan, et selles peitubki ta võlu.
Mis on olnud teie kõige toredam kogemus õpetajana?
Neid on ikka olnud. Arvan, et kõige meeldejäävam mälestus õpetajana olles on olnud siis, kui ma veel põhikoolis töötasin. Oli viimane nädal enne, kui kõik õpilased läksid suvepuhkusele. Mul oli tollel päeval 5 erinevat klassi (7.–9. klassid) ja ma olin neile planeerinud viimase tunni sedasi, kus nemad said valida laulu ja siis terve klassiga laulsime koos. Selline pingelangus, sest terve aasta on kõik vaeva näinud. Saime vist tõesti nii Nublu, Curlyde, Smilersi ja Taukari saatel selle 45 minutit nii ära saadetud, et õpilased ei tahtnud tunnist ära minna või kui nad läksid, siis ma kuulsin veel ukse tagant ka neid samu laule, mida olime laulnud. See vist oli tõesti selline päev, kus ma ise tundsin, et “just, ma olen õiges kohas ja teen õiget asja”. Olin siis oma esimese õpetaja-aasta lõpetanud. Ei saa mainimata jätta ka sellist magusmõrudat mälestust, kui ma andsin oma viimased tunnid põhikoolis ja palusin kõikidel oma õpilastel paberi peale kirjutada mulle vabas vormis üks soov. Ma hoian neid siiamaani alles ja alati tulen nende juurde tagasi, kui tunnen kõikide tegemiste juures vahel kõhklusi. Need aitavad mind alati tagasi tuua just selle juurde, miks ma seda kõike teen.
Kas teile meeldib rohkem laulmine, pillimäng või loomingulised tegevused?
See oleneb täitsa tujust. Ma üritan kõigele leida võrdselt aega ja energiat. Kõik need väljendusviisid aitavad mind erinevalt. Arvan, et kaalukauss on praegusel hetkel peamiselt laulmise peal, sest viimasel ajal olen pea kõik nädalavahetused kuskil koori või mõne teise kollektiiviga esinemas käinud. Suvisel ajal puhkan häält. Katsun harjutada mõnda uut instrumenti ja kirjutada valmis mõne pala. Ikka ja jälle planeerin, kus leida häid eestikeelseid tekste, ja ammutan inspiratsiooni. Vast võib mind isegi see suvi leida raamatukogudes tekste üles kirjutamas.
Kuidas meeldib teile oma vaba aega veeta?
Suuresti vabal ajal olen koos sõpradega jutustamas või muusikamajas jammimas. Kuna ma ikka ka õpetajaks olemise kõrvalt naudin ise tudengielu, siis mõningad õhtud kulgevad huvitavate vestluste, mälumängude ja muusikaviktoriinide näol ka Romaanis ning Konservatooriumis tudengite muusikat kuulates. Tuleb osata tegemiste kõrvalt auru välja lasta. Naudin ka jalutuskäike ja vahest teen mõne pildiklõpsukese ka, kui näen midagi, mis kõnetab. Sooviksin ka vahest lihtsalt rohkem Viljandist välja saada oma kodukanti, et sealsetes metsades ennast täis laadida. Seda pole jõudnud kahjuks teha, ootan pikisilmi.
Kas teile meeldivad rohkem kassid või koerad?
Olen juba väikesest saadik kasvanud üles koos väleda pikakarvalise taksikoeraga, kelle nimeks Maks. Praeguseks hetkeks on ta juba küllalt vanake, aga alati koju tulles ta sibab kiirelt ukse juurde, et kõiki tulijaid ikka üle nuusutada. Igatsen teda palju. Seega, hinges alati ja jäädavalt jään ma koeri armastama. Samas pole mul kassidega ka üldse viga. Tavaliselt nad hakkavad mulle kiiresti meeldima. Olen kuulnud, et kassid lähevad nende juurde, kes neid väga ei tülita. Ma lasen neil ise määrata, missugune läbisaamine meil olema hakkab. Tavaliselt ikka kuskil üritustel kass mu sülle igatahes tuleb. Vast on see ka märk?
Mis on üks asi, mida tahaksite kindlasti kunagi proovida?
Muusikuna tahaksin ma kindlasti ära õppida ühe orkestris kasutatava instrumendi ja mängida mingis koosseisus. Mulle on miskipärast alati meeldinud tšellod. Iga kord, kui on võimalik kuulda orkestrit elavas esituses, siis ma ootan alati seda väikest hetke, kui orkester ennast häälestama hakkab. Selles ühtehäälestamises on midagi püha ja alandlikuks tegevat.
Inimesena ma tahaksin kindlasti proovida natukest aega välismaal elamist, et seda suurema armastusega naasta tagasi kodumaale, just siia, kus minu juured. Gümnasistidele ikka soovituseks tuua paralleele kirjandusest ja kunstist. Vast see on siis minu üritus saada aimu sellest, mida Tammsaare meisterlikult V osas meile igaveseks kirja pani. Alati ja ajastust olenemata tabav.
Milline väike asi võib teie päeva täiesti päästa?
Enesele positiivsete lausete ütlemine ja kordamine. Manifesteerimine ja meelestatus aitavad alati. Mind on aidanud ka kurvematel hetkedel selline mõtteülesanne. Soovitan seda kõikidel korra proovida, kui tunnete, et enesekriitika tahab minna liiga suureks. Kõik, kes seda loevad, võiksid mõelda korra selle peale, et kui teil oleks väiksem vend/õde, kes käis kevadilmadega palja peaga väljas ja jääb järsku väga haigeks ja oksendab. Vaatamata sellele, mis toimub või kui palju te tahaksite noomida, teete te kõik, et ta tunneks end paremini. Samasuguse hoolitsemisega peaksime me olema alati ka enda vastu, ükskõik mis olukorrad meid kimbutavad. Me kõik oleme siin ilmas esimest korda ja katsume aru saada, kuidas käib inimeseks olemine. See on pikaaegne protsess ja me oleme kõik sellest osa.
Mis on kõige parem asi õpetajatöö juures peale muusika?
Näha kõikides noortes, kes sulle klassist vastu vaatavad, arengut. Siinkohal ei mõtle ma ainult ainealast arengut, vaid kõiki aspekte, mis on seotud inimeseks olemisega. Kuigi ma astun ikka ja jälle selle reha otsa, et kirjeldan õpilastele, et olete jõudnud kursuse lõppu, kuigi ma tegelikult vihkan sõna lõppu. Sõna “lõpp” määratleb oma tähenduselt mingit punkti, kust enam edasi minna ei saa. Ma tahan ja katsun kasutada selle asemel sõna “pärale”. Nii nagu iga protsessiga siin ilmas võiks jääda meis kõigis selline lapselik huvi lihtsalt avastada kõike, mida me saame tunnetada, lõputult. Nii võiks ka ju olla hariduses ja harituses. Elus tuleks jõuda mitte protsessides lõppu, vaid pärale, et ikka ja jälle tunda rõõmu sellest, mis ees ootab. Nii vast ei saagi “vanaks” vaimult jääda. Ei tea, kui palju noored sellest ise ka aru saavad, aga tegelikult õpin ka mina neilt palju ja läbi nendega olemise saan jälle vaadata aega, kus mina olin samas kohas. Ma tänan sisimas alati kõiki õpilasi, noori ja üldse inimesi, kellega mul siin eluteekonnal on rõõm kokku sattuda. See kõik rikastab tohutult.
Milline laul kirjeldab teie energiat esmaspäeva hommikul?
Ei teagi, kas see on ametlikult lugu, aga “More energy, more passion”. Kui ma peaksin päriselt andma laulu, siis hommikuseks energialaksuks on Põhja Konna “Selle ilma igav kainus”. Ärge laske pealkirjal tekitada eelarvamusi. Nad on kasutanud Betti Alveri teksti (seos ikka minu kodukoha Jõgevaga) ja loonud sellest võrratu ja maitseka pala. Sõnad jäävad kummitama.