October 10, 2020
Birgitta Lusmägi
Rebastepäev. Päev, kus võetakse kooli saabunud, niigi närviline värske liha ja lükatakse see suure hüüumärgiga kogu õpilaskonna keskpunkti. Miks, sa küsid? Traditsioon, lõbu või inimese tahtmatu iha kaose järele? Mis iganes põhjuseks ka ei oleks, fakt on see, et oli saabunud minu esimene kuu gümnaasiumiõpilasena, mis tegi minust ametlikult rebase.
Rebastepäeva eel oli igale jumalale määratud oma tulevased ohvrid, kes said neilt kätte ka reeglid ja ülesanded, mis aitasid end eelseisvaks päevaks ette valmistada. Minul oli vaja hankida endale üleni punased riided, umbes kahemeetrine saba, võõrkeeleõpik ja õpikute kandmiseks paberist kott. Kott oli vaja kaunistada jumala poolt määratud riigi lipuga, minu puhul oli selleks Saksamaa.
Päev algas rebaste jaoks kell 7.45 koolimaja ees aktiivselt põlvedel maja poole palvetades. Rebased sätiti ümber Honesta hoone, millele järgnes 20-minutiline selgade valusaks kummardamine. Peale seda, kui olime koolile austust avaldanud, otsisid jumalad üles enda rebased, et nad päeva jaoks ilusaks teha. Mulle anti pähe sarvedega sädelev peakaunistus ja et ikka kindlaks teha, et mu uus loodussõbralik koolikott läheks kokku mu ülejäänud riietusega, maaliti mulle näkku täpne koopia mu kotil ilutsevast Saksamaa lipust. Terveks päevaks usaldati minu hoole alla ka jahukotist väike beebitüdruk, kellele otsustasin nimeks panna Miša.
Peale esimest tundi oli kõikidel rebastel vaja koguneda kooli taha korvpalliväljakule, et ühiselt läbi teha hommikune tervisevõimlemine. Väljakule jõudmisel tuli küll ette mõni takistus, võttes arvesse fakti, et kogu koolimaja põrand oli ära märgitud alade ja teekondadega, mida iga rebane pidi järgima. Kuna rebaste ametlikud kõnniteed olid üpris kitsad, tekkis maja peal nii mõnigi ummik. Võin ausalt öelda, et hommikuvõimlemine oli mu lemmikosa terve päeva juures. Kõikide rebastega rütmis tantsimine, kuulates vanu häid laule, lõi rõõmsa meeleolu järgmise tunni alguseks.
Peale teist tundi tulid minu ja mu armsa klassiõe jumalad meie juurde ja sidusid teibiga kinni meie jalad. Ma ei teinud asjast suurt numbrit enne, kui järgmises tunnis oli vaja mu klassiõel teha grupiga klassi ees esitlus. Olles ühest jalast ühendatud läksin ma siis temaga koos klassi ette ja üritasin lihtsalt naeratades grupile moraalseks toeks olla. Kuigi meie endi jaoks ei olnud ühe jala jagamine mingi suur probleem, lõppes see peale kõigest kahte tundi sellega, et õpetaja isiklikult meile poolenisti laua alla roomas ja meie jalad lahti lõikas.
Päev lõppes rebaste jaoks suurejooneliste etteastetega. Igal rühmal oli vaja valmistada ette jumalate auks kas luuletus, laul või näidend. Minu enda suund oli välja mõelnud luuletuse, mille me kõik koos kooris jumalatele ja rebastele ette lugesime. Arvan, et arvestades seda, et meile ei olnud antud väga palju aega harjutamiseks, tulid kõikide esinemised väga hästi välja. Peale etteasteid tehti kõigiga ühispilt ja oligi selleks aastaks rebastepäev läbi.
Olenemata sellest, et Miša pärast olid mu kooliasjad jahuga koos, osa päevast pidin ma jagama oma vasakut jalga ja pärast kooli oli vaja mul minna valusa seljaga töövestlusele, oli terve päev väga lõbus ja jääb kindlasti meelde veel mitmeks aastaks.
