Stepihunt

Anete-Marleen Siimon, II LR

Hermann Hesse kirjutatud ,,Stepihunt” on kahtlemata üks värvikas ning mõtteainet pakkuv teos. 

Loo keskmes on kergelt küüniline ning oma eluga rappa jooksnud, hilises keskeakriisis härra nimega Harry Haller, kes ise kutsub end Stepihundiks. Harry maadleb sügavalt eksistentsiaalsete probleemidega, ta unistab kangesti saada igaveseks, sest ei suuda leppida oma elu ja maailma mõttetusega. Ta on tohutult kompleksne inimene oma paljude tahkude ning mitmete minadega, kuigi tal endal on sellega raske leppida. 

Harry arvab, et tema elu on juba ära elatud, et ta teab kõike nii enda kui kogu maailma kohta, kuid elul on talle varuks veel palju üllatusi. Päeval, mil Harrys on Stepihunt eriliselt tugevalt välja löönud ning mees on ise valmis alla andma, kohtub ta ühe huvitava naisterahvaga, kes mehe elule uut hoogu sisse annab. Sealt edasi muutub kogu raamatu tegevustik äärmiselt eriskummaliseks.

Kuigi nii võis esmapilgul arvata, ei olnud peategelasel lõhestunud isiksuse sündroomi, aga ta võitles päris tugevalt ja oli veendunud, et Stepihunt oli kõik, mis tema isiksuse juures n-ö halb oli. Järelsõnast selgub, et tal oli skisofreenia. Loos domineeris tegelase mõttejooks, rõhku pöörati Harry mõttemaailma edasiandmisele, aga ka sündmustele, mis sellest lähtuvalt juhtusid. Raamat läks lõpuks päris imelikuks, ajataju justkui kadus ja hakkas väga veidraid asju juhtuma. Stepihundi isiksus oli nagu metsloom, kes tahtis inimestest eraldunud olla, sest ta oli veendunud, et ei kuulu sinna maailma. Tema oligi Harry isiksuse osa, mis ta vaimselt lõhki tõmbas.

Raamat võiks sobida inimestele, kellele meeldib mõelda ja arutleda inimeseks olemise üle, kes sooviksid leida mõistmist ning tunnet, et nad pole siin maailmas täiesti üksi. Eriti neile, keda huvitavad inimmõistuse keerdkäigud ja kes ehk otsivad mingil tasandil sellist mõistmist ja samastumist. Siiski pean hoiatama, et haprama vaimse seisundiga inimestele võib raamat mõjuda masendavalt. 

Minul isiklikult tekkis raamatut lugedes tunne, et keegi oleks justkui mu enda pea raamatu vahele pannud, justkui võtnud mu mõtted ja need kirja pannud. Modernne lähenemine, samastumise võimalus ning ootamatute pööretega süžee on tegurid, mis lugejat selle raamatu puhul paeluvad.

Hinnang: 4/5

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga