Taevas, maa ja unistused nende vahel

Triinu Kree, I HK

Tallinnas linastus novembrikuu jooksul Just Filmi rahvusvahelises festivaliprogrammis hulganisti maailma uudistoodangut, mille alles kujunemata hinnangut oli võimalus mõjutada ka Eesti noortel filmihuvilistel. Haarasin sellest konkursiga paika pandud privileegist korduvalt kinni ning ühel järjekordsel sombusel hommikul võtsingi tee tornide linna. Üksinda rongiga sõites tulevad alati pähe kõige põnevamad mõtted, niiet kahtlemata vormus mu retk algusest peale inspireerivaks elamuseks.

Kõnealusel päeval toimus ka festivali uhke avamine, mis andis meeldejääva võimaluse Eesti filmimaailma korüfeede järel punaselt vaibalt läbi kõndida. Kohustuslikud koroonatoimingud lõplikult kinnitatud, jäi koridori melu seljataha ning sisenesin Solarise Apollo kino saali, kus oli peagi meie riigis esilinastumas Olivier Pairoux’ film „Kosmosepoiss”

Belgia produktsiooni verivärske, 2021. aasta linateos rabas sissejuhatavatest hetkedest alates mõnusa 80ndate retrohõnguga, mis lisas ka niisama põnevale sündmustikule toredat ajaloolist vürtsi.

Peategelane, 11-aastane Jim on parandamatu unistaja, kelle pea on alatihti pilvedes – isegi kosmoses. Tema isa on oma järgmise kosmosereisi kallal töötav astrofüüsik, kelle eeskujul poiss innukalt mehaanikaga tegeleb. Jimi iidol on Joseph Kittinger, langevarjuhüppe toonane maailmarekordiomanik. Seega pole talle küsimus ehitada Kittingeri kuumaõhupall, kui pärast kolimist uues koolis ootab teda ees teaduskonkurss. Seal pannakse ta paari äsja õpingutele naasnud nõrga tervisega Emmaga, kelle viks, viisakas ja umbusklik käitumine koostööle just erilisi tuure ei anna. 

Isepäine ja võimalikke ohte ignoreeriv Jim töötab lennumasina kallal kogu südamega, kuid Emmal silma peal hoidvad kahtlustavad klassivennad hauvad nende projekti vastu plaani, mis paneb surmalähedasse ohtu nii Jimi kui ka Emma. Nagu lennumasina tükke hõõguva risu seest, peavad lapsed nüüd üles korjama oma purunenud unistused ning endalt küsima: „Kes me päriselt oleme?” 

Kui tundub, et kõik on kadunud ning enam hullemaks minna ei saa, muigab saatus kahjurõõmsalt ja näitab, et saab ikka küll. Ootamatult tulevad päevavalgele varjatud saladused, mis pööravad segi vähesegi, millest võis veel kinni hoida. Karmide ja Emma elu justkui telekapuldist reguleerivate lapsevanemate viha kiuste otsustab tüdruk viimaks Jimiga sama rada minna ning tõeliselt vabaks saada – ükskõik, mida see ka tähendaks. Mineviku ja mahasalgamistega pahuksis Jimi isa Graham avastab aga ühel hetkel, et võib poja igaveseks kaotada, justkui ärgates ning siis allesjäänut päästa püüdes. 

Minu meelest oli siin filmis võrratult mängitud kõikvõimalike vastanditega: kosmos ja Maa, vabadus ja vangistus, unistused ja reaalsus, särav huumor ja põhjatu kurbus ning elu ja surm. Viimased kaks leidsid linateose jooksul mõtlemapaneva ja uudse vaatenurga.

Jimi ja Emma vahelises suhtluses oli vaieldamatult märgata romantika-algeid, kuid kergenduseks ei arenenud sealt lõpuks muud kui lapselik imetlus ja suur hoolivus, mis ei muutnud filmi nautimatult läägeks, nagu see kipub sarnase lahendusega lugude puhul olema.

Lisaks sujuvalt tegevusse põimitud ajaloolistele nootidele ning kahtlemata muljetavaldavale kosmoseteemale käsitletakse “Kosmosepoisis” ka väga tõsiseid teemasid, mis on muidu koguperefilmide hulka kuuluva teose pigem noortekategooriasse tõstnud.

Huvitav ja eriskummaline lõpplahendus oli filosoofiliselt köitev, ent filmile kui tervikule mõjus see pigem negatiivselt, kuna jättis õhku liiga palju kulminatsiooni väärivad tegevusliine ja oli ka teaduslikult ebaõige. Kuna filmi algul hakkas tuleviku-Jim jutustama oma lastele lugu, siis pärast võttis mõnevõrra aega, et nii piltlikus kui ka täiesti otseses mõttes õhku rippuma jäänud olukord tulevikuga loogiliselt kokku viia.

Kosmosepoiss” võtab maailma, pillub selle tuhandeks tükiks ja näitab, et just siis, kui oleme kaotanud kõik, oleme leidnud selle vähese, mis on meile päriselt tähtis. Selle mõttega lahkusin ma kinosaalist ning hilisõhtul koju naastes vaatasin läbi rongiakna säravaid tähti nüüd veidi teise pilguga.

Hinnang: 4/5 tärni

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga