Andra Liisa Reimaa, I SO
Olen kindel, et iga meie kooli õpilane on vähemalt ühe korra lugenud igal reedel postkasti ilmuvat teabekirja. Kas siis lihtsalt huvi pärast või kogemata, aga teabekiri on üks osa meie kooli identiteedist ning selle olemasolu on ajapikku muutunud justkui iseenesestmõistetavaks. Selleks, et viia nii end kui ka koolipere kurssi selle infoallika ajaloo ja tarbimiskultuuriga, sain esmaspäeva lõunapoolikul kokku teabekirja koostaja Ene Nobeliga, kellega koos saime arutleda vastuste üle, mis kaasõpilased aprillis laiali saadetud küsimustikule vastasid.
Üle poolte küsimustikule vastajaist lugesid alati teabekirja, mõningad vastajad lugesid teabekirja vahel ning ainult käputäis ei lugenud üldse. Nobeli sõnul on selline statistika väga hea ning rõõmustav on näha, et paljud õpilased siiski soovivad olla koolis toimuvaga kursis. Andsin Nobelile ka edasi teised õpilaste poolt öeldud kiidusõnad – näiteks infoteler garderoobis on hõlpsustanud koolieluga kursis püsimist ning see on üks parimaid lahendusi, mille peale info jagamiseks tuldud on. Lisaks infoteleritele pakkusid õpilased välja, et kooli seinte peale tuleks kleepida teabekirjani viivad QR-koodid või teabekirjast tuleks teha kiire kokkuvõte kooli raadios. QR-koodide ideest oli Nobel vaimustatud ning lubas, et mõtleb, kuidas see toimima saada. Kooli raadiot uudiste edastamiseks kasutada peaks tema silmis jääma õpilasesinduse korraldada, sest paar aastat tagasi oli seda tehtud ning idee elluviijad olid olnud just nimelt õpilased.
Positiivsele statistikale vaatamata oli kritiseeritud teabekirja ülesehitust. Arvati, et infot on liiga palju ja pikalt, aineolümpiaadidel või võistlustel osalejaid peaks tunnustama teabekirja lõpus ning pilte peaks olema rohkem. Nendest kolmest jäi Nobelile enim kõrvu tunnustuste positsiooni muutmine ning ta seletas kohe ära, miks õpilaste tunnustamine nii tähtis on. Nimelt, kui sind ei ole teabekirjas, siis sind ei ole olemas. Teabekiri on meie kooli ainus kroonika, kuhu on kooli algusaastatest kokku koondatud kõik olulised sündmused ja saavutused. Kui keegi märgitakse teabekirjas ära, siis ta on jätnud jälje Viljandi Gümnaasiumi ajalukku ning ta on aidanud kaasa kuvandi loomisele, mis on meie koolil kas kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast. Õpilaste tunnustamine on ja peab jääma üheks teabekirja koostamise alustalaks, sest kool ilma õpilasteta oleks üksnes tühi hoone.
Arutlesime koos ka ettepanekute üle, mida saaks teha, et teabekirja loeks rohkem õpilasi. Välja oli pakutud, et teabekirja lugemine tuleks teha hindeliseks. Selle ideega polnud Nobel üldse nõus, sest tegu oleks sundimise, mitte positiivse motivatsiooniga. Koolipere millegi tarbima sundimine on üks propaganda vorme, mis pole ega saa kunagi olema tervisliku tarbimiskultuuri aluseks. Hindeliseks muutmise juurest sai sujuvalt edasi liikuda teise idee juurde, mis seisnes rühmajuhendaja tunnis terve klassiga teabekirja läbi lugemises. See oli Nobeli meelest väga vahva idee ning kui rühmajuhendajad sellega nõus on, siis miks mitte sellega kohe algust teha. See oleks võimalus õpilasi pea märkamatult teabekirja lugema suunata.
Sain teada, et Nobel ise ei otsi teabekirja jaoks materjali, vaid teabekirja jõuab kogu info, mis talle saadetakse, kas siis õpilaste, õpetajate, lapsevanemate või isegi direktori kaudu. See oli minu jaoks uudne teadmine ning andis vastuse küsimusele, miks näiteks tantsutulemusi üldse ei kajastata. Kümne aasta jooksul, mil teabekiri on ilmunud, pole Nobel ühtki temani jõudnud infokildu teabekirja panemata jätnud ja ta julgustab kõiki temaga ühendust võtma, kas siis saavutuste või tulevaste üritustega seoses. Küll aga paneb ta südamele, et teabekiri pole mõeldud õppetöö kajastamiseks ning õppesuundadega seotud infot peavad jagama rühmajuhendajad.
Nobel rääkis lisaks minu esitatud küsimustele teabekirja ajaloost ning sain hea ülevaate, kuidas teabekiri välja kujunes. Kui Viljandi Gümnaasium 2013. aastal enda uksed avas, siis Nobel ja kooli I direktor Ülle Matsin otsustasid, et koolil on vaja toimivat süsteemi info jagamiseks. Mõlemad naised olid ülikoolis kommunikatsiooni õppinud ja Nobelil oli varasem infokirjade koostamise kogemus, seega arusaam, kui tähtis infovahetus tegelikult on, oli olemas. Lisaks infoallikale oli uuel riigigümnaasiumil vaja kroonikat, kus ajalugu säilitada. Esimene teabekiri ilmus paberkandjal ning ainult õpetajatele. Üsna kiirelt saadi aru, et õpilastel on samamoodi infot vaja ning teabekirjal tekkis kaks formaati: üks õpetajatele ja teine õpilastele. Nii on see siiamaani. Esialgu kasutati teabekirja koostamiseks lihtsalt Word programmi, nüüdseks on kasutusel uus, palju kättesaadavama ülesehitusega platvorm.
Kuigi isegi tipptasemel firmades ei suudeta infovahetuse kvaliteeti viia saja-protsendini, siis kõikide ,,süsteemiliikmete’’ koostööl on võimalik tõsta see seitsmekümne viie protsendini. Tarbime infoallikat, mille koostamisse on nii palju aega panustatud ning pingutame, et koolis jõuaks info võimalikult paljude inimesteni.