Anete-Marleen Siimon, II LR
2008. aastal valminud linateosena pole tegu enam kõige uuema filmiga, kuid sellest hoolimata on lugu siiski kaasahaarav ja ajatu. Filmis jookseb paralleelselt kaks aega, tänapäev ning periood pärast I maailmasõda – aeg, mil sündmused aset leidsid.
Lugu algab tulevikukaadriga haiglapalatist, kus surivoodil naine jutustab oma tütrele loo pimedast kellassepast ning seejärel palub tütrel hakata oma päevikust sissekandeid ette lugema. Jutustatavad päevikukatked manataksegi filmis elluäratatuna vaataja silme ette. Luuakse kergelt sünge, aga samas rahulik meeleolu.
Benjamin Button on üks eriskummaline inimolend, ta sünnib vana mehena ning kasvades muutub aina nooremaks, oma elu jooksul kohtub ta erinevate inimestega ning satub seiklustesse, kuid üks tegelane käib tema elust pidevalt läbi – selleks inimeseks on Benjamini eluarmastus Daisy. Benjamini kurioosne seisund paneb nii teda ennast kui ka tavainimesi silmitsi seisma erinevate eetiliste probleemidega.
Mulle meeldis see film oma ajastutruu visuaali ning situatsioone täiustava muusikaga, samas ei oma helikujundus põhilist rolli, vaid pigem aitab meeleolule kaasa, seega ei muutu see häirivaks teguriks. Veel meeldis see, et filmi lõpuks täituvad erinevad eluringid ehk vaatajale pakutakse konkreetset tervikut. Aina edasi vaadates saab pilt selgemaks ja tänu sellele ei jää lõpuks lahtisi otsi, samas kruvib selline lähenemine hästi pinget ning köidab.
”The Curious Case of Benjamin Button” sobib hästi kannatlikele inimestele, sest film on peaaegu kolm tundi pikk, siiski ei tohiks lasta sellel ennast heidutada. Veel sobiks see inimestele, kes hindavad ilu ja hoiavad au sees emotsioone. Lugu haarab emotsionaalselt enda külge ning see kannab teatavat romantismihõngu. Visuaalses kujutatuses lihtsalt on midagi maagilist, mida on raske sõnadesse panna ja seda tuleb kõigil ise kogeda.
Hinnang: 4/5