Lily-Ann Maria Verbeek (I SO)
Mis Teid Viljandiga seob?
Mind seob Viljandiga pere, tulin siia umbes 20 aastat tagasi.
Mis Teid ka kunstiajalugu õppima innustas?
See algas sellest, et minu vanaema õde oli tuntud kunstnik ja mina läksin tarbekunstikooli. Eestis oli kujunenud traditsiooniks, et korraldati kunsti kevad- ja sügisnäitusi. Käisime oma perega nendel väga tihti ning perekondlikel koosviibimistel arutati ka kunsti üle. Aja jooksul mulle tundus, et see on nii huvitav – kui seda õppima läksin, siis ma ei teadnud, et see nii põnev on. Kunstiajalugu on veel kordades huvitavam, kui üks õpilane oskaks ette kujutada.
Mida huvitavat olete leidnud oma õpingutel?
Seda, et Eesti kunst võib väga huvitav olla. See on nagu selline detektiivitöö. Kui sellesse süveneda, hakkad nägema lugusid. Kasvõi see, et kes neid kunstiteoseid tellis ja kes neid tegi, kuidas nad inimestele meeldisid. Praegu tegelen 19. sajandi alguse kunstiga. Me ei ole kunagi mõelnud selle peale, et Eesti rahvani jõudis kunst kirikus – see oli täielikult teistmoodi ilmutuslik kogemus. Elati muldpõrandaga tares ja mindi avarasse ja ilusasse kivikirikusse. Seal küünlad põlesid, oli ilus altaripilt, skulptuuridega kaunistatud kantsel, kust kirikuõpetaja jutlust pidas. See on ajaloos huvitav.
Viljandimaalt pärit kunstnik Johann Köler oli nii vaesest perest, et ta sai ainult mõned aastad koolis käia. Ometi tekkis tal soov minna Peterburgi ja saada seal kunstnikuks. Paneb ju imestama, kuidas selline mõte, kui leivastki oli puudus.
Mis teile kõige rohkem oma töö juures meeldib ja mis innustas Teid õpetajaks saama?
Mulle tegelikult meeldivad kõige rohkem noored inimesed. Kui ma ise olin õpilane, siis leidsin, et protsess on vastastikune. Õpilased õpivad õpetajalt, aga annavad talle omalt poolt vastu uusi ideid ja kui läksin peale ülikooli õpetajana tööle, siis avastasin, et kõige rohkem õpibki õpetades. Rohkem kui kõige viie aasta jooksul ülikoolis. Õpetades hakkad palju asju selgelt nägema, sellepärast, et on vaja asi ka teistele selgeks teha. Nüüd, kui mul on ülikooli lõpetamisest 30 aastat möödas, leian, et mul on nii palju kogemust, mida edasi anda. Mitte ainult siin koolis ühiskonnaõpetusega, vaid ka ka kunstiajaloos. Asju ei tohi enda sisse jätta, tuleb ikka edasi anda. Ühiskonnaõpetuse puhul on selles mõttes väga hea, et olen mitmed asjad ise läbi elanud. Kui mina olin ülikoolis, algas fosforiidisõda. Teil on see ajalooõpikus ainult üks rida, aga ma olen selle ise läbi teinud ja osalenud meeleavaldustel See oli Nõukogude Liidu ajal, kui taheti teha Eestisse fosforiidikaevandused, aga see oleks tähendanud meie väikese riigi puhul seda, et me olekski tervenisti või vähemalt pooleldi ainult üks suur kaevandus olnud. Kaevandus oleks mõjutanud meie põhjavett ja selle kaudu kogu Eestit. Teisalt tähendanuks see migratsioonipumpa – Nõukogude Liidust oleks siia töölisi toodud. Näiteks Tallinna Lasnamäe linnaosa, kus elab 100 000 inimest, ehitati võõrtööliste jaoks. Kohalikel oli raske uutesse linnaelamutesse kortereid saada.
Mida teete lisaks õpetajatööle?
Minu üks hobi on muidugi kunst. Kunstiajalugu võtab minult päris palju aega ära. ning üks näide on Viljandi lähedal oleva Kõpu kihelkonna kiriku maali restaureerimine. Mul õnnestus ka selle restaureerimisprotsessi vaatleja olla ja sealtkaudu väga palju huvitavat informatsiooni saada. Konservaatori Hilkka Hiiopi ning kirikuõpetaja Hedi Vilumaaga kirjutame koos artikli, et ka teistele sellest teada anda, mida huvitavat tähele panime ja mida leidsime.
Kas Te ise ka teete kunsti?
Ma olen mõelnud, et kui Viljandi Gümnaasiumi kunstiõpetaja teeks ka õpetajatele kunstiringi, siis selles osaleksin küll, aga pean tõdema, et olen oma värvikarpi ainult vaadanud. Ma ei ole maalima hakanud, kuigi tahaksin seda teha.
Mida huvitavat olete viimasel ajal lugenud?
Sofi Oksanen on tundliku närviga kirjanik, kes oma teostes kujutab noori naisi siirdeühiskonnas, kes parema elu lootuses on sattunud inimkaubanduse ohvriteks. Hiljuti lugesin tema „Koerteparki“. Selle tegevus toimub eelmise kümnendi Ukrainas. Elundidoonorlus (tegelikult raha eest loovutamine) on selles riigis lubatud ning kuigi tegemist on legaalse äriga, põhjustab see osalistele hingelisi traumasid. Oksanen kirjanikuna tajub postkommunistlikes riikides toimuvat, poliitikud on selles osas palju sinisilmsemad.
Lugesin Sofi Oksaneni “Koerteparki”, mis on tegelikult selline ühiskonnakriitiline, kuigi näitab just noorte naiste haavatavust ja ka seda, kuidas nad teevad otsuseid, mida nad hiljem väga kahetsevad. Tegevus toimub Ukrainas, mitte küll nüüd, aga peale 2014. aastat.
Kas Teil lemmikloomi on?
Minul kodus hetkel ühtegi looma ei ole. Kui mõtlen sellele, mis loomad mulle meeldivad, siis üldiselt kõik inimesed on erutatud, kui kohtavad metslooma. Meil elasid ühel suvel katuse all nugised. Me pidime nad sealt ikkagi välja saama, aga tore oli vaadata, kuidas nad sealt palgi pealt alla hüppasid ja metsa vudisid. Mu vanaemal olid loomad ja tal oli koer Beeta (kreeka tähestiku täht), kes oli mulle väga kallis, aga ta sai õnnetult hukka ning mõtlen alati ka sellele. Oma lapsed tahtsid siin Viljandis koera saada, aga me ikkagi ei võtnud. Ta tahab väljaõpet ja minu enda valmidust temaga tegeleda. Mul mõningatel sõpradel on koerad ja ma näen, kui hõivatud nad on. Me oleme siiamaani metsloomadega läbi ajanud.