Jan Randar Raidma I SO
23. septembri varahommikul valgus Viljandi Gümnaasiumisse kokku trobikond punasesse riietatud rebaseid, keda ootas ees teadmatust, nalja ning elevust täis koolipäev. Meie kui rebased kohtusime vastava õppesuuna III aasta õpilastega, kes kandsid tänavu varasema jumalanimetuse asemel keisritiitlit. Kehtestati reeglid, mis kehtisid terve koolipäeva, näiteks võisid rebased liikuda ainult märgistatud alal ja kasutada tualette, mille uksel oli rebase pilt. Tuli proovida süüa suppi kahvliga või praadi lusikaga, šnitsli ostmine eripraena oli keelatud. Rebaste õnneks oli samal päeval eripraeks hoopis ahjukana, mis oli neile suurepärane kõhutäis. Keisri käsu rikkumine võis tuua karistuseks kätekõverdusi, koridoris roomamist ja muid kiiksuga tegevusi.
Unine, kuid kiiresti erksaks muutunud hommik jätkus staadionil antud ühise rebasevande ja hommikvõimlemisega. Vahetundide ajal kogunesime kõik oma keisri juurde, et täita uusi ülesandeid, mida jätkus vastavalt kellegi hirmule ja armule seinast seina. Päeva muutis toredaks, et III aasta õpilased meiega pidevalt aktiivselt tegelesid. Meile tehti näomaalinguid ja mängisime, rullisime ennast mäest alla ning pidime III sotsiaalsuunale laulma laule “Push Up”, “Ämblikmees” ja “Põdral maja metsa sees”. Kolmkümmend viis õpilast andsid vägeva laulukoori mõõdu välja küll, kui muidugi meie viisipidamatus välja jätta.
Igal suunal oli oma riietumisstiil, millega kooli tuldi. I sotsiaalil pidi kaelas olema lips, peas kaabu või kübar, särgil kiri “SO on vaba!” ning kaasas EV põhiseadus. Pidime valmis olema, et küsitakse põhiseaduse preambulit peast. Koolikotte meie jaoks sel päeval ei eksisteerinud – vajalikud õppevahendeid tuli kaasas tarida ainult ämbris. Seljas pidi rebastel olema võimalikult palju punast. Meie õpilaste silme läbi oli päev üpriski poliitiline: alates riietumisest ja lõpetades III SO kingitusega. Otsustasime 12. klassile kinkida uue iseseisva riigi, millele oli mõistagi vaja riigilippu ja põhiseadust – riigi nimeks sai Kersti Keisririik.
Pärastlõunal suundusid rebastehordid keisrite häälekal juhtimisel lossimägedesse, kuhu valmis seatud tegevused ajasid sabad sassi ja näo naerule. Näiteks toimus mitmes vormis teatejooks. Esmalt paarikaupa jooksmine nii, et õhupall oli kõhtude vahel. Seejärel sprinditi üksi jahukandikuni, kus tuli kogu kopsujõuga puhuda, sest võitis meeskond, kelle jahu oli esimesena lõpuni välja lennanud. Lossimägede tegevuste jätkuks toimus kirsiks tordil soovijatele ka tagasi koolis üllatus- ja ehmatusterohke takistusraja läbimine.
Meeleoluka päeva kokkuvõtteks jäid keisrid ja rebased üksteise suhtes viisakaks. Tuues välja mõningaid miinuseid, siis oleks võinud infovahetus olla särtsakam ning vahetunnid tegevuste jaoks pikemad. Nimelt juhtus olukordi, kus jäime tundi tunduvalt hiljaks. Peab tõdema, et kartsime rebaste päeva rohkem, kui oleks pidanud, kuid ehk selles traditsiooni müstiline võlu ongi.
Triinu Kree I HK
Viljandi Gümnaasiumi lõpetanud sõbrad-tuttavad olid mind juba mitu aastat tagasi rebaste päeva suhtes põhjalikult ette valmistanud, seega olin oodanud mitte kõige toredamat üritust.
Kuid kooliuksest sisse astudes mõistsin, et vist polegi paremat päeva inimesele, kes armastab (enamjaolt mõistuse piires) sigadusi ning jumaldab punast värvi – sest mõlemat jagus, ja kohe korralikult! Pannud nagisse punase jope ja võtnud kätte õpikuid täis topitud punase ämbri, suundusin sööklasse, kus pidin kohtuma oma keiser Joosepiga. Sain pähe indiaaniparuka, ajasime veidi juttu ja juba läksidki kõik rebased korvpalliplatsile. Pärast mõningast niisama seismist palusin (vabatahtlikult, sest kui juba, siis juba) ka endale näosodimist. Sain enda parukaga kooskõlastuva indiaani sõjamaalingu. Siis algasid meie särtsakad tegevused, mis lõid parimas mõttes piinliku meeleolu.
Päeva esimene tund oli mul Viljandi kunstilugu. Seal pidin koos sõbrannaga esitlema Viljandi tuletõrjeajalugu, mis klappis meie leegitseva välimusega koomiliselt hästi. Koolitunnid möödusid minu meelest tavapärasest lihtsamalt, sest viimaks leidus mu väikestele tempudele õpetajatele mõistetav selgitus. Vahetundides küsis keiser Joosep minult ja mu kaasrebaselt Lauralt küsimusi meie elu ja hobide kohta; mõtiskleda oli päris huvitav. Vahepeal trehvasin koridoris rühmakaaslastega ja vahetasime kiiresti eredamaid muljeid. Näiteks Avely oli silmitsi seatud tantsu-challenge’iga, mille kaotaja pidi oma keisrile koolilõunaks prae ostma.
Minu lemmikosa päevast oli ilmselt miimikamäng, kus arvasime Lauraga vastamisi ära meile kõrva sosistatud sõnu. Sain teada, et olen väga hea ise näitlemises ja pantomiimis, kuid kehv äraarvamises. Minu kohati liigagi fantaasiaküllaste pakkumistega sai palju nalja; lõpuks taipasin, et oli jäljendatud draakonit, mitte spagette sülgavat kobrast… Teised vahetunnid möödusid küllaltki rahulikult, mängisin III huku tüdrukutega kaarte ja taidlesin niisama ringi.
Kõige ekstreemsem osa oli päeva lõpp – lärmakas rongkäik ja komejant lossimägedes, mis tagas korraliku jahu- ja mudakihi ning muidugi palju nalja ja naeru. Oleksin tahtnud jääda ka hiljem kooli juures toimunud takistusrajale, kuid pidin bussile kiirustama. Aga paraja elamuse sain ka läbi linna kõndides – nende inimeste ja eriti laste pilkudest, kes ei teadnud, mis päev see on…