„Carmen” – kirgede võitlus elu mängulaual

Triinu Kree, I HK

Nagu öeldakse, on spontaansed ettevõtmised tihtilugu toredamad kui pikalt ette planeeritud – seda elutarkust kinnitas ka minu järjekordne teatrikülastus.

Olin 9. novembri pimedal õhtul just VG teatristuudiost tulnud, kui nägin veebis paljulubavat kuulutust Paide teatri ja Musta Kasti külalisetendusest „Carmen”. Etenduse alguseni oli napilt tund aega, seega kiirustasin koju ning peagi rühkisin läbi vihma tuldud teed tagasi, sedapuhku öötuledes Ugala poole.

Ettekujutus „Carmeni” originaalsisust oli mul üsna kesine – põhikooli muusikatundidest kerkisid nüüd mälupinnale hägused pildid tulisest hispaaniapärasusest, punase-musta värvikombinatsioonist ja minu maitsele ehk liiga läilast romantikast. Esimesed kaks eelarvamust leidsid teatriõhtu jooksul positiivse kinnituse ning viimane – õnneks mitte.

Etenduse ülevoolavalt rikkalik, kuid samas nauditavalt parajatesse annustesse timmitud atmosfäär pääses justkui paisu tagant välja esimesest hetkest alates. Tugeva energiaga (tsirkuse)muusika võttis vaatajate tähelepanu alguses kindlalt oma haardesse, enne kui tegevustik füüsiliselt rahulikumaks ja dialoog sügavtundelisemaks muutus. Bizet’ maailmaklassika raudvarasse kuuluv ooper, sedapuhku Peeter Volkonski kodumaises ümberlavastatuses, pakkus mulle suurepärast äratundmisrõõmu tuttavate muusikapalade ning laulude näol. Hispaania särtsakat ja bravuurset temperamenti õhkus usutavalt nii kostüümidest kui ka karakteritest.

Üle ega ümber ei saa „Carmeni” puhul akrobaatikast, mis sidus oskuslikult nauditavaks tervikuks liikumis- ja suulise valdkonna. Kui mul ei juhtu parajasti eriti filosoofilist meelelaadi olema, siis olen seda tüüpi inimene, kelle tähelepanu hajub eelkõige nõrga visuaalse serveeringuga puhul – seega oli „Carmen” mulle üks elu parimaid teatrielamusi. Tegevustik oli tempokas ning põhjendatult rahulikumad kohad sulasid üldpildi sisse parajate intervallidena, ilma et oleks jõudnud igav hakata. Parandamatu adrenaliinisõltlasena jälgisingi ma põhiliselt trikitamist, kuid tänu sisutihedale tegevusele muudeti muidu ehk veidi lahjapoolne sündmustik sellega tõeliselt nauditavaks. Etendus oli tuline ja hoogne, igakülgselt hästi kokkusobitatud elemendid ei lasknud tähelepanul hetkekski hajuda.

Näitlejate puhul oli äge jälgida, kuidas samaaegselt kõrgustes kiiguti, turniti ning lauldi. Omaette kiiduväärt rolli tegi enamuse ajast lava servas trummide taga paigal seisev tsirkusedirektor, kellest õhkus pealtnäha sisutu tegevuse juures siiski uhkust ning karakterisse sisseelamist.

Hoolimata muusikale spetsialiseerunute võimalikust rahulolematusest täpse viisipidamisega olid kõik laulud uskumatult toredad, eriti nauditavaks tegi asja eestikeelne tõlge. Kui „Carmenist” kunagi eraldi laulukogumik koostataks, oleks see minu meelest üks vägevamaid.

Ainuke sisuline aspekt, millest sain teistmoodi aru alles pärast etendust kavalehte süvenedes, oli konkreetses lavastuses originaalile lisatud tegevuskiht, mille järgi mängisid näitlejad eelkõige tsirkusetruppi, mis omakorda esitas vaatajatele „Carmenit”. Õnneks see etenduse sisust arusaamist sugugi ei vähendanud ja tagantjärele andis see teadmine just palju juurde: nagu Volkonski on intervjuudes rääkinud, mängivad selles tükis põhjalikuma musikaalse väljaõppeta draamanäitlejad, kes nõnda sajanditetagust autentsust oma üllataval moel edasi annavad.

Lavakujundus oli inspireeritud kõigile tuntud „Tsirkuse” lauamängust, mille reeglid on päriselu ja „Carmeni” sisuga võrreldes paralleelidesse asetatavad – valede otsuste tõttu võid langeda põrmu ning seevastu tänu õigetele kõrgustesse tõusta. Loo lõpplahendus oli serveeritud ennenägematult lihtsa, aga samas väga kõneka ja mõjusa lavakujunduse muudatusega. Seda aga peab igaüks oma silmaga ise nägema!

Eesti päritolu näidendeid absoluutselt kritiseerimata võin aga nentida, et meie küllaltki tasasel ja pigem nukra alatooniga etendusmaastikul pakkus „Carmen” mulle kui sõjakama ning uhkema lõunamaise temperamendi armastajale võrratut vaheldust. Kokkuvõttes jättis etendus mulle ütlemata sümpaatse ning suurepäraselt värvika mulje. Tegu on alates teismeeast igale vanusele sobiva etendusega, mille visuaalne ega kindlasti ka muusikaline serveering ei jäta kedagi külmaks. Taasleidnud enda jaoks ooperi originaalse instrumentaalsoundtrack’i, ei saa ma salata, et kaasaegsema muusika kõrval on „Carmen” nüüd koolitööde tegemisel üks mu peamisi saatjaid.