Anete-Marleen siimon, II LR
,,Deka” on Doris Kareva luulekogu, mis sisaldab endas ilmunud ja ilmumata luulet perioodist 1975-2007. Igast tema reast ja sõnast immitseb armastust keele ning luule vastu, see on ka tegur, mis mind tema loomingu, aga eriti ,,Deka” juures paelub. Oma olemuselt on see kunstiline ja suur, sisaldab endas avaraid mõtteid ja küsimusi, kuid on siiski lihtsalt inimlik ja mõistetav. Tundub uskumatu, et üks inimene suudab sõnu selliselt seada ning inimest ja tema tundeid seletada. Üks parimaid näiteid minu arvates on read ühest pealkirjata luuletusest:
Kui surmahirm saab nii suureks,
et pageda enam ei jõua,
siis sööstadki talle vastu.
Siis karataksegi kuristikku,
peadpidi gaasiahju,
läbi peegli. Kuis keegi.
Hirm on hirmsaim
gravitatsioon.
Paratamatult on luulet raske lugeda ning alati ei saagi me teada, mida autor nende ridade vahel mõtles. Luule võlu just see ongi, et tema tähendus on pidevas muutumises. Igaüks saab luulest kätte just selle, mida tal parasjagu vaja on. Tegelikult ei ole tõlgendamiseks olemas õiget viisi. Sama luuletust hiljem lugedes võib leida sealt hoopis midagi teistsugust ja uut, seetõttu ei ole luule kunagi igav. Luule mõistmiseks on vaja muidugi oskust analüüsida ja mõtestada ning ka teatavat elukogemust, mille põhjal seda teha.
Mitte kõigil ,,Dekas” olevatel luuletustel pole pealkirju ning see võib ajada kergelt segadusse, mille tulemusena võivad sulanduda mitmed luuletused üheks, kuid see on omaette huvitav kogemus. Lõpetuseks lisan siia viimased read luuletusest ,,Elupäev”. Minu arvates on need olulised read ning annavad üpriski hea ülevaate, kui täpselt Doris Kareva ikkagi inimest tabanud on.
Kes ise ei julge olla,
see teise valgust ei salli