Tänavune rebaste päev 27. septembril pakkus uutele õpilastele omajagu lõbu, ent eelmise aastaga võrreldes karmimalt tõmmatud piirid panid korralikult proovile III aasta.
Rebasekutsikate jaoks algas päev kell 7.45 kooli poole kummardamisega nii Honesta kui ka Nova hoonete ees. Peale kummardamist andsid rebased vande austada nii gümnaasiumihoonet kui ka selles töötavaid ja õppivaid inimesi. Kui rebasekutsikad ning nende vanemad koolimajja läksid, said juba paljud kutsikad enda näod kenasti kaunistatud. Sel aastal olid popid vuntsid, habemed ja monokulmud. Minule tehti võrratu vunts ja habe ning põskedele suured punased südamed. Mainimata ei saa ka jätta kutsikate võrratut riietust, oli näha kaabusid, sandaale, portfelle, maalrikostüüme, tutimütse, prügikotte ja loomulikult ka väga-väga palju punast ning oranži värvi. Peale punase riietuse kandsin ma prügikotti, kummikindaid ning saba. Kell 9.00 algas rebastel korralik hommikuvõimlemine. Rebase-emmed ja -issid näitasid neile, mis tasemel peab üks intensiivne võimlemine olema. Nii kell 10.00 kui ka 11.00 oli rebaseperel ette nähtud Viljandi Gümnaasiumi tunnusmärgi – värviliste pallide puhastamine. Kui pallid olid läikima löödud, tegime paar tantsusammu ning laulsime. Kui lõunaaeg saabus ,olid kutsikatel ning nende emmedel-issidel palju omavahel teha. Sööma minnes tuli minu rebase emme minuga kaasa ja palus mul püreesuppi kahvliga süüa. Plaan ei läinud tal väga korda, kuna püreesupp oli peaaegu nagu kartulipuder. Humanitaar-kunstide suuna kutsikaid oli näha Nova majas treppidel pikutamas, kuni vanemad neid valvasid. Peale uinakut oli vajalik ka korralikult üles ärgata, niisiis kästi rebastel sünkroonis teha prääksuga kükke. Kui kõik tunnid olid juba läbi, oli vaja rebastekutsikatel enda vanematele suursugune etteaste teha, mis pidid sisaldama vanemate poolt määratuid sõnu. Esitusele tuli nii luuletusi, räppi, ladusat laulu ning isegi pillimängu.
Liisa Kivilaan, I HK
Rebaste päev peaks olema tore sündmus kõigile: nii õpetajatele, õpilastele kui ka korraldajatele. Paraku sel aastal päris nii ei läinud. Olime planeerinud rebastele hulga tegevusi, millega nende päeva sisustada. Meie eesmärk oli võtta noored rebased oma koolipere rüppe ametlikult vastu. Kahjuks kujunes päev selliseks, et minul kui III aasta õpilasel oli seda keeruline nautida ning juba päeva keskel tundsin end kurnatuna. Terve päeva vältel oli majas märgata tunglevaid pinges õpetajaid, aga ka morni ilmega rebaseid. Mul on siiralt kahju, et see päev ei olnud kõigi jaoks nauditav, mis paneb mind mõtlema, et milleks korraldada päeva, mis tekitab kõigile, aga eriti õpetajatele, rohkem peavalu kui rõõmu. Kuigi pärast koolipäeva oli suur rõõm näha korvpalliplatsil I LR-i õpilaste nägusid säramas ning ma olin nende üle ääretult uhke, oli minu hinges suur kurbus ning silmis pisarad. Nii lahkusingi sel päeval koolist ühe traumeeriva kogemuse võrra rikkamana ning tegutsemisrõõmu kaotanuna. Minu arvates oleks mõistlik koolil vaadata üle oma väärtushinnangud ning see, kuidas me ennast presenteerime. Kas need väärtused, mida Viljandi Gümnaasiumis propageeritakse, vastavad ka tegelikkusele? Kas sellise päeva korraldamisel on üldse mõtet, kui leidub rebasevanemaid, kes oma rebasepoegi austusega ei kohtle, ning ehk saab järgmisel korral paremini.
Anete-Marleen Siimon, III LR
Päev oli täis kõiksugu emotsioonie. Oli rebaseid, kes olid päevaga meeletult rahul ja said enda rebasevanemaga hästi läbi, kuid ka neid, kelle vanemad olid nad hooletusse jätnud. Minule päev meeldis, hoolimata sellest, et ka minu rebasevanem ennast päeva jooksul näole ei andnud.
Kõige eredamalt jäi mulle meelde päeva algus. Kooli ees palvetades tundus koolipere ühtsena ning kuulda oli naerukilkeid koos lubadustega olla hea ja väärikas õpilane ning hoida Viljandi Gümnaasiumi lippu kõrgel. Ühine hommikuvõimlemine koos III aasta õpilastega oli samuti tõsiselt lahe kogemus. Tore oli näha, et enamik võttis ühistegevustest osa ja nautis ennast ning enda kaaslaste kohalolu täiel rinnal.
Kuigi päev oli üldjoontes vahva, siis mind ikkagi tegi kurvaks, kui paljud rebasevanemad enda rebastega sel päeval kontakti ei otsinud. Päeva teine pool oligi keskendunud individuaalsetele tegevustele koos enda rebasevanemaga ning kahjuks jäid mõned õpilased sellest täiesti ilma. Soovin näha, et tulevikus võtavad endale rebasevanema kohustused ainult need abituriendid, kes päriselt tahavad enda aega sellesse panustada.
Rebaste päevas oli nii head kui halba, kuid arvan, et täieõiguslikuks gümnasistiks saada meeldis kõigile I aasta õpilastele.
Andra Liisa Reimaa, I SO
I SO õpperühm kandis valgeid maalrikostüüme ja musti kaabusid. Teised suunad olid punastes riietes ja oli näha väga huvitavaid kotte. Paista oli ka foolium- ja tutimütse ning täitsa mitmel rebasel oli uhke saba. Peale vande andmist tegi minu rebasevanem mulle ilusad vurrud ja pani näole punased südamekleepsud. Sain ka seljale sildi, mis kippus ära tulema.
Kell 9.00 toimunud võimlemine oli äärmiselt lahe. Muusika oli meeleolukas ja see äratas kenasti üles. Rebasevanemad näitasid ilusti ette ning me kõik tegime järgi.
Kell 10.00 oli meil Viljandi Gümnaasiumi ees asuvate pallide pesemine. Kõik ei mahtunudki ühe palli ümber ära, aga me tegime vahetusi ja lõime nad särama. Laulsime ka mõned laulud ja siis oli aeg tundi minna.
Peale seda väga palju muud ei toimunud. Ühe vahetunni ajal oli kooli ees väike mõõgavõitluse turniir, mille ma napilt kaotasin ja pärast seda mängisime kõik koos teiste rebastega “Kes aias?”
15.10 algas väljas rebaste ettekanded oma rebastevanematele. Oli kuulda mitmeid erinevaid etteasteid.
Lily-Ann Maria Verbeek, I SO
Fotod: Triinu Kree, Toomla