Mari-Ann Loit, I LR
Kolmapäeval, 27. septembril läksin Tartusse Ahhaa keskusesse kuulama, mida räägib värskelt kosmoses käinud astronaut Nicole Aunapu Mann. Eestlastest pole keegi veel Maalt kaugemale jõudnud – just seetõttu on eesti juurtega USA astronaut Nicole meie jaoks väga eriline.
Üks meeldivamatest asjadest kosmoses oli Nicole’i meelest rahvusvahelises kosmosejaamas kasvavad tomatid. Tomatitaimede lõhn meenutas talle mälestust kodust, mis pakkus kosmose üksluises keskkonnas head vaheldust.
Üllatav oli kuulda, et Nicole teeb iga päev vähemalt 2 tundi trenni. Näiteks jookseb ta jooksulindil, olles traksidega seina külge kinnitatud. Enda pesemine on kosmoses palju raskem kui trenni tegemine, sest tavalist viisi pidi duši alla minna pole võimalik.
Pärast tagasi Maale jõudmist ei suuda ükski kosmonaut kohe püsti seista, sest keha pole harjunud gravitatsiooniga – kosmoses pole miski üleval ega all. Tavaline tasakaal oli Nicole’il taastunud alles kuu aja pärast.
Rahvusvahelises kosmosejaamas on väike vaateakna ruum, kust saab näha kõike, mis ümberringi kosmoses on. Aga atmosfääri puudumise tõttu ei kaitse miski inimesi akendest sisse paistva päikese eest, mistõttu võib juba paari minutiga tekkida päiksepõletus. Võib naljaga öelda, et see koht on praegu teadaolevalt parim solaarium.
Nicole näitas ka videoklippi sellest, kuidas ta lõbutses oma kaaskosmonaudiga: ühe käes oli puur ja teine hoidis selle otsast kinni, aga mõlemad pöörlesid. Huvitav oli näha, kuidas inimese mass mõjutab liikumist kosmoses. Nicole, kes oli kergem, pöörles palju kiiremini kui tema kaaslane.
Kosmoses viibimine ei tähenda, et loobutakse kogu meelelahutusest. Nicole rääkis, et nad kuulasid tööd tehes tihti Spotify’st muusikat ja õhtul vaatasid koos mõnda seriaali või filmi. Kusjuures internetiühendus on kosmoses sama hea või isegi veidi parem kui Maal.
Kuigi kosmoses käimise juures on palju lõbusaid hetki ja toredaid mälestusi, muutis see kogemus loomulikult ka Nicole’i maailmapilti. Ta ütles, et kõrgelt kosmosest Maad vaadates pole näha mitte ühtegi riigipiiri ega erinevat rahvust – on vaid kaunis roheline maa, sügavsinine meri ja valged pilvetupsud. See tekitas suure ühtsustunde ja pani mõistma, et inimestevahelised konfliktid on täiesti mõttetud. Tähtis on hoopis teha koostööd ja hoida seda imeilusat planeeti, mis keset suurt tühjust meile lahkelt kodu pakub.