Triinu Kree, II HK
Kodanikuhariduse programm Minu Riik koostöös Tartu Oskar Lutsu nimelise linnaraamatukoguga kuulutas selle aasta kodanikupäeva tähistamiseks välja XXI esseekonkursi üldhariduskoolide 9.-12. klassi õpilastele. Konkursi teema oli “Minu raamatukogu – linnas, taskus, südames…!” Esikoha tõi meie kooli I humanitaar-kunstisuuna õpilane, viljaka loominguga noor luuletaja ja kirjutaja Kertu Kändla. Esseed saab lugeda intervjuu lõpus.
Millised emotsioonid valdasid Sind esseekonkursi võidu puhul?
Olin positiivses mõttes vägagi üllatunud, kuna ei osanud võitu üldse oodata. Loomulikult valdas suur rõõm ja tänutunne, et minu kirjatöö pälvis esimese koha. Eks ikka võttis see teadeanne põlved värisema ning pani silmad läikima, aga samas see tunne oli ka seda väärt. Kuigi minu meelest on kirjutisi üldse väga raske hinnata, sest igaühel on ju nii-öelda oma käekiri ning kirjandusmaailmas ei saagi otseselt öelda, et kellegi mõttekäik oleks vale või kuidagi kehvem teistest. Seega arvan, et kõik osalejad olid juba oma pühendumuse, ent eriilmeliste mõttevälgastuste osas võiduväärilised.
Kuid konkursist osa võttes ei mõelnud ma kordagi võidule, vaid lihtsalt soovisin osaleda sellel esseevõistlusel eesmärgiga, et edendada oma kirjutamisoskust ning mõtete koondamist. Ma olen ka üsna püsimatu hing ja vajan seetõttu pidevalt väljakutseid, et oma vaimu ikka virgena hoida. Samuti oli essee teema mulle hästi südamelähedane ning armas, mis lausa kutsus kirjutama.
Kust algas Su loominguline teekond?
Minu loominguline teekond algas armsas Kõpu põhikoolis, kui olin viienda klassi õpilane. Meil hakkasid siis kirjandustunnid ning ühel hetkel oli tunniteemaks luule. Tookord ma sellest vaimustuses polnud, arvasin, et mina nagunii ühtegi luulerida paberile kirja ei saa.
Kord aga oli kodutööks vaja luuletada lühikene luuletus metskitsest, mille ma lõpuks ka muidugi pisarais ära tegin. Vandusin siis, et ei kirjuta iialgi ühtegi luuletust enam, sest see tundus nii vaevaline ning pikaajaline protsess. Kuid eksisin. Vastupidiselt oma vandele hakkasin ma hoopis sellega tegelema, kuna ajapikku pakkus see mulle üha enam huvi. Eks pelgalt ka seetõttu, et koolis õppisime järjest rohkem luulet ja selle olemust. Tulemuseks on nüüd viis märkmikut luuletusi täis kirjutatud, hetkel on käsil kuues.
Edasi võtsin osa igaaastasel Viljandimaa Viivi Luige nimelisel põhikooliõpilaste luulepäeval, mis mulle palju inspiratsiooni ning motivatsiooni juurde andis ja kus mul oli au üheksandas klassis rääkida nii oma esimest luulekogust kui ka loomekäigust.
Umbes kaheksandas klassis hakkasid mind köitma lisaks luulele teised kirjatööd, nagu esseed, kirjandid, arvamuslood, novellid ja nii edasi. Armastan siiani kirjandeid kirjutada, kui teema on meelepärane. Eelmisel aastal kirjutasin ka ühe novelli novellikonkursi jaoks.
Seega saan öelda, et olen kulgenud väga põneval ning hingerahu tooval teel ja loodetavasti see ka nii jääb, ent üksnes metskitse võin tituleerida oma loomingulise teekonna alguse sümboliks.
On Sul lemmikluuletaja ja/või -kirjanik?
Konkreetsest lemmikluuletajat ja -kirjanikku pole. Loen erinevate autorite teoseid. Kuid nii luuletaja Nete Tiitsaare kui ka kirjaniku Lauri Räpi luulepärlid on küll sügavale südamesse pugenud. Samuti taban end tihtipeale Leelo Tungla, Juhan Liivi ja Ants Paikre teoseid lugemas. Välismaailma luuletajate seast olen aga eeskuju võtnud Rupi Kaurist, kuna tema luuleread on lihtsalt nii sügavad ja mõtlemapanevad.
Mida pead kirjutamise ja luuletamise juures oluliseks?
Kirjaread peavad tulema otse hingest. Nende kulgemist ei tohiks piirata ega samas ka takka kiirustada. Niimoodi pannakse lihtsalt endale surve peale, mistõttu võib sulesepitsus kaotada nii oma tõelise mõtte kui ka eheduse, kui liialt kärbitakse oma loomelendu. Vabadus ning aeg on olulised märksõnad. Samuti peab protsess olema meeldiv ning siiras, otsekui oleks paberil sinise pastapliiatsi tindi asemel iseenda südameveri.
Kuidas Sinu luule tavaliselt sünnib? Kas hoo pealt ükskõik kus ning millal või pigem kindlal ajal ja kohas?
Kuidas kunagi, aga tavaliselt ikka hoo pealt, mis on minu meelest selline väga tore, ent samas kaootiline lähenemine, kuna iialgi ei tea, millal läheb peas inspiratsioonituluke põlema.
Vaadates Sinu viljakat loometeekonda, siis mida Sa ise pead seni oma suuremateks või endale tähtsamateks saavutusteks?
Minu jaoks oli kindlasti suur esimene saavutus põhikooli loovtööks tehtud luulekogu, kust hiljem arenes mõte see päriselt trükki saata, mis eelmisel aastal ka teostus nii hooandjate abiga, kes minu projekti Hooandjas toetasid, kui ka oma põhikoolipere ja minu tolleaegse ajaloo- ja inglise keele õpetaja suunamise ning tiivustamisega (luuleraamatu pealkiri on “Südant puistan ridades”).
Loomulikult on veel neid saavutusi, mis mulle olulised on, aga need eespool mainitud olid lihtsalt ühed tähtsamad kordaminekud minu jaoks.
Loovtööks koostatud luulekogust rääkides – kas Sul on kavas ka (lähi)tulevikus mõni kogumik või raamat välja anda?
Plaanis on anda välja teine luulekogu. Saladuskatte all võin öelda, et see on põhimõtteliselt juba valmis ning ootab trükki saatmist.
Kas Sulle kui luuletajale ja kirjutajale on südamelähedasemaks tunnustuseks konkreetne tulemus või lugejate tagasiside?
Tunnustus konkreetsele tulemusele näitab üldist hinnangut minu tööle, mille järgi tean, kuidas oma tugevaid jooni tugevdada ning arendada, ent nõrku see-eest lihvida. Samuti annab see mulle teadmise, et mind on teiste seas märgatud. See teadmine valmistab muidugi palju rõõmu ja tänutunnet, kuid lugejate tagasiside on siiski südamelähedasem, sest nad annavad oma subjektiivse tagasisideme, lähtudes enda vaatepunktist, mitte kriteeriumitest.
On Sul mõni lemmiktsitaat?
Neid on palju. Lemmikum neist on Paulo Coelho tsitaat: “Elu kõige pimedam tund on just on enne kõige ilusamat koitu.” Meenutan tihti seda fraasi, kui mul on keeruline periood ning see innustab mind edasi püüdlema paremuse poole, ületades raskusi.
Mida sooviksid öelda lõpetuseks?
Õigeid ning tabavaid asju pole alati lihtne lõpetuseks öelda, aga samas jätaksin õhku ühe heasoovliku mõtte: me ei tohiks unustada, et meie endi käes on võti, millega eluteel enda järel nii avame kui lukustame uksi, lähtudes seejuures oma südamehäälest ning valikutest.
Minu raamatukogu – linnas, taskus, südames…
Kertu Kändla, I HK
Inimesed on nagu kõndiv raamatukogu. Nad sisaldavad endas palju erinevaid jutustusi. Muidugi eks see ole igaühe enda valik, kui palju ta oma elulooraamatu kaant kergitab ja teistel lugeda laseb.
Aga miks inimesi just võrrelda raamatukoguga? Ehk sellepärast, et meil on sellega palju seoseid. Juba esimeseks paralleeliks võiks tuua lood, teiseks aga sisu. Öeldakse ju, et raamatut ei valita mitte kaane, vaid sisu järgi. Nii peaks ka inimestega olema. Väljanägemine ei tohiks olla esmane prioriteet, hoopiski sisemus – mentaalsus, mis on kõige olulisem, et mõista, kas see on heasoovlik.
Kuid tegelikult ma ei taha pajatada inimestest ehk meist ega meie loomusest, vaid mõistagi nii raamatutest kui ka raamatukogudest, mis ongi, olgem ausad, juba ise üks väikene kogukond, kus igal teosel on oma nägu ning hing. Seega tuleks suhtuda raamatukogudesse lugupidavalt.
Kui kõige selle üle nüüd mõtiskleda, siis võib järeldada, et tõtt-öelda on raamatukogu ikka imeline ning maagiline koht. Seal on palju erinevate kirjanike loodud loomingut. Mõned neist isikutest on kahjuks küll surnud, kuid nende teosed elavad see-eest edasi. Nad on justkui jätnud jälje oma olemasolust. Osake endast. Seetõttu polegi ju vaja imestada, miks raamatukogus tuleb vaikselt olla. Seepeale tahaks kosta, et eks ikka sellepärast, et see on elementaarne ning nõnda ei häirita teisi lugejaid. Aga mitte ainult, vaid see on austus nendele ridadele, mille autorid on oma südameverega kirja pannud, kuid meie näeme selle asemel vaid musta tinti. Vaev, pingutused ning unetud ööd meieni ei jõua, sest meil jätkub silmi tulemusele. Aga raamatukogu näeb ning kuuleb. Ta hoiab neid kui oma õisi riiulites. Kõik on teretulnud, sest seal puudub konkurents nagu raamatupoes, milline raamat müüb rohkem. Raamatukogude hind on südames, mitte hinnasildil. Ehkki tõesti juhtub vahel mõni raamat tolmu koguma, kuid siiski on sellel olemas oma koht ega kanta koheselt kellegi silmis maha. Mina hindan raamatukogusid väga ning on hea meel tõdeda, et minu ümber neid ikka leidub. Raamatukokku on alati tore minna. Mõnus raamatute hõng, mis oma soojusega põue tungib. Pealegi, alati leidub igale maitsele midagi. Vahel on selline tunne nagu saaks oma sõpradega kokku, nendega, kes mõistavad ning spirituaalselt tiivustavad. Lugemine ju olegi omaette teraapia, aga samas ka meelelahtutus.
Loodan, et raamatukogud on jätkusuutlikud ja elujõulised ka edaspidi, ent nii noored kui ka vanad ei unustaks nende raamatute väärtust. Digiraamatud on muidugi mugavad ja uuendustega peab igati kaasas käima tänapäeva maailmas, kuid trükisel on jällegi oma ehedus. Hea on lehtede järgi vaadata, mida kõike on pidanud raamat läbi elama ning pakkuda, kui palju sellel vanust võib olla. Olgu leheküljed siis kolletunud, augulised või hoopiski lubivalged ning laitmatud.
Ühesõnaga tunnustame oma kodukandi raamatukogusid. Nad on meile vajalikud ning hoiavad kohalikku kultuuri ja vast ikka jätkub inimestes lugemistuhinat, et oma meeli rikastada nii omanäoliste kui ka mitmekesiste mõtetega. Oleme avatud ning julgeme ka ise midagi luua. Enda kohapealt võin öelda, et just tänu lugemisele hakkasin kirjutama, ent jõudsin lõpuks selleni, et avaldasin oma esimese luulekogu, mille samuti kinkisin oma kohalikule raamatukogule, mis selle avasüli vastu võttis.
Lõppkokkuvõttes saan tõdeda, et ka mina olen üks kõndiv raamatukogu, hoian oma lugusid ning loen teiste omi, et lihvida oma nurki teiste sõnade järgi ja otsida uusi vaatepunkte. Just tänu sellele võimalusele saan inspiratsiooni oma mõttelaadi kujunemiseks.
Seega laseme oma lugudel kulgeda omasoodu, hoides vahel vaid õiget kurssi, et mitte põhja vajuda.
ברכות! מאוד מועיל עצה בפרט זה פוסט! זה ה שינויים קטנים שיעשו הגדול ביותר שינויים. תודה לשיתוף!