Pähklipureja- tuttav lugu, mis mõjub endiselt värskelt

Anete-Marleen Siimon III LR

Matthias-Pähklipureja (Yuta Irikura) ärgitab Mariat (Olivia Lenssens) jalule tõusma.
Foto: Maris Savik

Kindlasti on paljudele tuttav ballett ,,Pähklipureja”, millele on maagilise muusika loonud Pjotr Tšaikovski. 

Seekord oli mul suur au istuda Vanemuise saalis ning nautida koreograaf, lavastaja ning kostüümikunstniku Mare Tomminga loodud kunstiteost. Enne vaatemängu algust olid vaatajad visuaalidega jõulumeeleollu viidud. Etendust oli lihtne nautida tänu võrratutele kostüümidele ning professionaalsetele tantsijatele. Koreograafias oli märgata tehnilisi keerukusi ning tantsijatele pakutud võimalust oma oskused proovile panna ning neid publikule näidata. Süžee pakkus vaheldumisi võimalust naerda, kuid tabada ka loo tõsidust ning südamlikkust. Lavateos andis edasi tõelise jõulumuinasloo. Kostüümid olid tõeliselt silmapaistvad ning andsid juurde kvaliteetset mõõdet. Etenduse tehnilised lahendused olid üllatavalt modernsed ning kordagi ei tekkinud tunnet, et tegu võiks olla millegi vana ning arhailisega. Tantsunumbrid pakatasid kirest ja õhulisusest, eriliseks tegid need erinevad tõsted ning keerutused, mida esines rohkesti. Lisaks modernsetele lahendustele sai nautida ka klassikalist balletti, mis minul silma särama lõi. Kohati oli keeruline tabada kõiki peeneid nüansse ning detaile, kui laval oli korraga palju tegelasi, kuid nende kõigi tegevus oli väljapeetud ning detailne. Igal tegelasel oli oma kindel roll ning eesmärk. Kiiduväärt olid ka lavastuses kasutatud dekoratsioonid, mille puhul oli märgata kohati minimalistlikku, kuid ajastut edasi andvat lahendust, eriti sümpatiseeris mulle see, et neist õhkus tööd, vaeva ja hoolt, mis nende valmistamisse panustatud on. Tantsunumbrites ning muusikas olid hästi vahelduvad lendlevad, maagilised ning veidi raevukamad ja äkilisemad stseenid. See hoidis pidevalt põnevust üleval. Eriliselt jäi mulle meelde rotiproua karakter, kes nägi efektne välja ning demonstreeris tipptasemel oskuseid nii tantsimises kui ka karakteri edasiandmisel ning loo jutustamisel. 

Siiski, nagu iga asja puhul, esinesid ka seekord mõned pahupooled. Esiteks olin ma veidi kurb, et istekoht sattus täpselt sellisesse kohta, et ma ei saanud jälgida lavaaugus toimuvat orkestritööd ning saalis oli paar last, kes kippusid karjuma. Täiesti mõistetav on tulla sellist etendust vaatama koos kogu perega, kuid tehes seda liiga noore lapsega, ei saa ta toimuvast veel täpselt aru ning lõpuks pole kellelgi mugav olla, eelkõige lapsel endal. Siiski puges ,,Pähklipureja” mulle hinge ning kindlasti soovitan seda vaatama minna.

One thought on “Pähklipureja- tuttav lugu, mis mõjub endiselt värskelt

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga