Joonas Komissarov, II SO
Bret Easton Ellise suursuguse bestselleri “Ameerika psühhopaat” ilmumine põhjustas 2000. aastatel palju kõneainet ja teeb seda tänaseni. Film kajastab sarimõrvar Patrick Batemani lugu, kes naudib Manhattanil oma head mainet. Bateman on noor, sportlik, kena, edukas ja stereotüüpne 1980. aastate pintsaklipslane, keda võib näha ajakirjades, Calvin Kleini või Hugo Bossi reklaamides ja Wall Streetil. Ta on pealtnäha ideaalne, kuid tema sisemuses peitub süngem pool. Bateman on nimelt psühhopaat, kes piinab ja tapab inimesi omaenda kõlvatute huvide rahuldamiseks. Esmapilgul tundub Patricku käitumine väga häiriv, sest filmi vaatajale ei pakuta mingeid põhjuseid tema mõrvade sooritamiseks ega ka mingit psühholoogilist sisevaadet tema tegude õigustamiseks. Lähemalt vaadates on tema käitumine ja vägivald väljendus materjalistliku ja pinnapealse Ameerika ühiskonna olemusest, millesse Bateman tahab kuuluda, ja millesse tema haiglane mõttemaailm ning ebainimlikkus ka sobivad.
Kuigi filmis näidatakse palju Batemani brutaalseid tegusid, tekib lõpuks siiski küsimus, kas kõik need mõrvad ka tegelikult aset leidsid. Tema käitumises kerkivad esile mitmed vastuolud. Näiteks kirjeldab Bateman mehe mõrva, kes sel ajal isegi linnas ei viibinud. Seetõttu on küsitav, kas mõrvad on tõesti toimunud või on need lihtsalt Batemani kujutluse viljad. Kui need mõrvad on tõelised, kas ühiskond on siis tõesti nii üle võlli keeratud, et tema staatuse juures ei oma isegi kuriteod tähtsust ning ta suudab karistusest pääseda?
Juba filmi alguses paistab silma amoraalne materialism ja pinnapealsus Ameerika tarbimiskultuuris. Selles ühiskonnas ei ole oluline, kes sa oled, vaid oluline on see, kellena sa näida tahad. Patrick Bateman ütleb juba üsna filmi alguses: “There is an idea of a Patrick Bateman, some kind of abstraction, but there is no real me, only an entity, something illusory”. Tema tegelik isiksus ei oma tähtsust. Kõik on seotud välimusega mitte sisemiste baasväärtustega. Batemani kolleg kinnitab tema vaadet, öeldes: “If women have a good personality and are not good looking, then who fucking cares?” Nende arvates ei ole hea iseloom võrreldes välimusega midagi väärt.
Sellise vaate põhjal kajastab kogu Batemani välimus seda isikupäratut, pinnapealset ja materiaalset Ameerika ühiskonda. Patricku peamine huvi on tema täiuslik nahk ja tema kümned nahahooldustooted. Iga hommik kulutab ta tunde oma keha treenimisele ja naha hooldamisele. Mees ei talu tunnet, et keegi teine on temast parem. Tema soov on olla täiuslik. Tunded, sõnad või viisakas käitumine ei loe. Patrick elab tardunud ühiskonnas, kus loevad ainult raha, staatus ja välimus.
Kokkuvõttes on “Ameerika psühhopaat” sügav, provokatiivne ja meeldejääv film, mis paneb vaataja küsima küsimusi ühiskonna, inimeste väärtuste ja meie endi mõistuse kohta.