Kevin Jürgen, II MF
Puhkus Sri Lankas oli mitmekülgne nagu seljanka suppki, kuid erinevusi nii kirjapildilt ja tähenduselt leidus palju. Lõuna-Aasias, Indiast lõunas asuv saareriik sobis suurepäraselt reisiks, mis möödus lõõgastavalt ning samas seikluslikult. Jõudsime perega riigis väga mitmetes ja erinevates kohtades käia ja palju huvitavat näha.
Hotellide rajoon, kus viibisime, oli Kalutara. Seal oli ilus rand, kus tasus minna ujuma, kuid vahel olid lained väga suured. Samuti sai kõndida mööda rannajoont öösel, mil väikesed krabid jooksid jalgade ees ja kusjuures väga kiiresti. Meie hotell Hibiscus Beach Hotel sobis suurepäraselt, sest polnud ülearu suur ega liiga palju rahvast. See meenutas rahulikku kohta, kus sai baasvajadused ära täita, ujuda basseinis, Wi-Figa internetis surfata, odavates massaažides käia, söögikordadel osaleda. Samuti möödus samas paigas jõulud ja uusaasta suurte pidusöökide ja ilutulestikega. Linn ise oli väike, kuid jaotatud erinevateks linnaosadeks vastavalt religioonidele. Leidus sadamaid, turgusid ning veelkord palju randu. Siinkohal mainiksin ära, et vesi polnud kõige puhtam, sest alati visati kalavõrkudest saadud praht (pudelid, maskid, kilekotid, muud prügi) tagasi vette ning samamoodi tänavatel leidus mustust. Käisime ka Buddha templis, Ranra Tea teepoes ja taimedeistanduses, kus näidati erinevaid tee-, ravim- ja maitsetaimi.
Pealinnas sai näha erinevaid vaatamisväärsuseid, parlamendihooneid, teletorni, mis nägi välja nagu lootose lill (sarnane vesiroosile) ning mille sees oli omaette tulevikulised projektid. Sissepääsuks küsiti kohalikelt 2,5 €, välismaalastelt 20 € (PS! u. 390 Sri Lankan Rupeed = 1€, rupeede arv oleneb, kus vahetada, kas pealinnas või kohalikus pangaautomaadis). Kõrged hooned, puhtus ja ostukeskused vastandusid tavalistele, igapäevastele kohadele oma väljanägemisega.
Randa, kus sai ujuda isegi suurte ja vanade kilpkonnadega, nimetati Hikaduwaks. Sealsamas kilpkonnaskeskuses nägime erinevaid kilpkonni vanuse, värvi ja kaalu poolest. Linna lähedal asus kuukivi kaevandus, kus sai näha väga palju ja erinevaid kive ja külastada ehetepoodi, kuid seal ehmatasid kõrged hinnasildid turistid ära. Lähedal asuvas linnas Galles oli näha kellatorne, kirikuid, tuletorni ning järsku rannikut. Sattusime täpselt sellesse paika päeval, mil paljud lapsed läksid vaheajale. Yala rahvuspargis, mida peetakse Sri Lanka üheks kõige tähtsamaks turismikohaks, elasid erinevad loomad ning oli värviline ja kirev loodus. Otsisime leopardi, keda kõik tahtsid näha. Kui keegi kuulis, et mõni oli näinud mingisugust varjulist paika, kus loom võiks pesitseda, siis tema juurde kihutati täie hooga. Veel oli näha elevante, paabulinde, hirvesid, värvilisi linde, kukkesid, mis tuli üllatuseks, ja paljusid teisi safari loomi. Mägedes asus ka koht nimega Nuwara Eliya, kus nägime koskesid ja rongijaamasid. Kusjuures rong liikus suhteliselt aeglaselt, sõitsime 4,5 tundi. Nägime teeistanduses töötlemise protsessi, kus tehti erinevat liiki teesid. Töölised korjasid 12 kg teelehti, kuid said selle eest palka 1,5€. Ronisime kõige suurema Sri Lanka mäe tippu, mida kutsuti Uvaks. Ööbisime samas kohas ning saime näha varahommikul päikesetõusu. Käisime Aadama sillal, millel kõik turistid tegid pilte. Sealsamas lähedal asus kosk, kus ujusime, sest vesi oli puhas.
Loomulikult pakuti toitu, mis maitsestati paljude vürtsidega, sealhulgas tšilliga. Miks aga oli seda seal nii palju? Kohalike uskumuste järgi hoiab nii ära haigused, saad tervemaks ja talud rohkem kuumust. Alguses kõrvetasime suu täitsa ära, et pidime palju külma vett peale jooma, kuid lõpupoole polnud nii hull ja hakkasime isegi kohalikku toitu nautima. Meie, kui turistid, sõime nagu eurooplased ikka, aga kohalikud sõid kätega. Õnneks polnud hotellis ainult vürtsikat toitu ja sai valida mitmekülgsest menüüst. Peale magusate kookide, sõime peaaegu iga päev jäätist, mis oli väga siidine ja maitsev.
Ja viimaseks natuke kohalikest. Nagu ikka, et kui turiste nähakse, siis tuleb silmade ette kohe raha. Seda juhtus nii meie kui ka teistega, kes hotellis viibisid ja oma kogemusi jagasid. Üksikute kohallikega saime sõpradeks, kes olid meile giidideks ning teejuhtideks. Üleüldiselt, kuna seal valitseb kriis ning hinnad tõusevad väga kiiresti ja valitsus korraldab elu halvasti, siis on kohalikel raske. Huvitav on see, et meile öeldi: ,,Meil on siin 120 ministrit.”. Kuid natuke kodutööd tehes, selgus, et polnudki nii palju. Nägime väga palju koolilapsi. Nad käisid valgetes riietes ning neil lubati käia päris mitmes kohas: järsu ranniku äärel ja kõrges teletornis, mis tuli mulle üllatusena. Eestis arvatavasti ei ole lubatud koolilastel käia ohtlikes või vähemalt riskidega kohtades. Meid koheldi tõesti vahel nagu kuningaid, kuid tõenäoliselt sellepärast, et me nägime srilankalaste jaoks välja võõramaised ja sissetuleku allikatena.
Me perega jäime Sri Lanka reisiga väga rahule, sest jõudsime käia paljudes erinevates kohtades, nautida toidukultuuri ning samal ajal puhata. Selleks oligi vaheaeg suurepärane aeg, sest alati ei saa tööd teha, muidu põletakse läbi. Iga inimene vajab mingil määral puhkust.