Triinu Kree, I HK
Pärast kolme särarikast aastat andis III aasta teatristuudio Sepikuseks 6. juunil toimunud VG teatripäeval publikule oma viimased etteasted. Nagu kuldkonfette laval, oli tagaruumides laiali ka erinevaid emotsioone.
Kuidas on Sepikuseks (Emma Lumi, Saale Liisbet Tõrv, Martin Paalo, Gerly Rännik, Kristjan Glück, Liis Getliin Kala, Kirke Pütsepp, Nora Viikmaa), omale nime saanud?
Martin Paalo: Esimesel aastal tekkis intrigeerimise soovist lühend SEKS ehk Silvia Eelküpsetatud Kange Sibulamoos. Selle aasta luulefestivalil “Tähetund” tekkis pärast etendust üheskoos sepikut süües nimele teine pool. Lisaks on nimel olenevalt rõhuasetusest ning tühikute paigutusest vähemalt 5 eri tähendust.
Mõni eriline meeldejääv ja naljakas lugu teatristuudiost või esinemistelt?
Martin: Just sel samal luulefestivalil saime laval üheskoos ahastuse osaliseks, kui valgustaja meie juhiseid valesti oli mõistnud ning külma ja sünge energiaga tüki absurdselt värviliseks muutis.
Gerly Rännik: Enne Jõgeva festivali laulsime hääle soojaks Eesti hümniga – ma ikka veel ei saa aru, kust see tuli.
Kuidas iseloomustate Silviat?
Martin: Silvia on juhendajana ideid tulvil grupi unistus, kuna tagab meile loomingulise vabaduse ja mängurõõmu. Tegelikult ta ei olegi meie juhendaja, vaid sõber.
Emma Lumi: Ta on inimene, kelle naeruta ja abita Sepikuseks ei toimiks.
Nora Viikmaa: Silvia on parim juhendaja, keda meiesugused rahutud ja veidi hullumeelsed kunstiinimesed endale tahta oskaks. Viimase kahe aasta jooksul, mil mina olen teatristuudios kaasa teinud, on Silvia toetanud meid absoluutselt kõiges ning nüüd, kui oleme saanud rohkem võimalusi enda näitamiseks, on ta andnud meile alati vabad käed, seejuures alati silma peal hoides ja kõigega aidates. Tänu Silviale oleme jõudnud siia, kus hetkel oleme, sest just tema nägi meis impro-potentsiaali ja utsitas sellega tegelema. Suur kummardus ja aitäh!
Soovitusi improks?
Martin: Vaata, kuula, taju hetke.
Emma: Ära mõtle ja märka oma kaaslasi.
Nora: Soovitused improks: ära mõtle! Liigne mõtlemine on sedasorti impro suurim vaenlane, sest nii seame endale ootused või hoopis piirid ja nõnda võime maha magada mitmed head hetked, kust võiks sündida mõni huvitav stseen.
Gerly: Keha olgu vaba ja särakas sees. “Jänes-jänes” ringmäng aitab alati.
Kas teete näitlejatehniliselt vahet kerge eelneva arutamise ja prooviga improl ning n-ö täiesti puhtal improl, kus keegi ei tea, mis sünnib?
Martin: Me ise paigutume ilmselt kuskile sinna vahele, kuna tavaliselt lepime kokku alguspunkti (nt. alustame lava tagant või põrandal lamades), helikujunduse vahendid (kuid mitte selle, kuidas neid kasutatakse) ning märguande, et etenduse lõpuni on jäänud 1 minut. Kõik muu jääb saatuse hooleks.
Gerly: Muidugi ja me oleme mõlemat varianti ka praktiseerinud.
Nora: Kindlasti on suur vahe n-ö prooviga ja proovita improl: vähemalt minu puhul vajab puhas improvisatsioon kõvasti rohkem keskendumist ja õigesse meeleseisundisse saamist, samas kui ettevalmistatud klipid tähendavad pigem rollis püsimist. Kui näitleja lihtsalt ilma kontekstita lavale paisata, on tal korraga suur vabadus ja suur koorem kanda, kuid just see teebki impro minu jaoks nii põnevaks. Oleme avastanud, et meie jaoks toimib kõige paremini, kui me enne lavale minekut üldse eesootavale ei mõtle ega liiga palju ette ei planeeri. Ehk unustame ära, et me peame esinema. Teame kindlalt vaid seda, et minut enne lõppu annab Silvia meile märguande, et peame otsad kokku tõmbama. Muu jäägu üllatuseks.
Emma: Kindasti, sest eelnev arutamine seab piire ning kõige parem asi sünnib alati siis kui keegi midagi ei tea ega eelda. Tähtis on lihtsalt üksteist kuulata.
Millal tundsite, et olete impros julged ja üksteist usaldamas?
Martin: Meil on vedanud, et kokku on sattunud ühtne ja usalduslik grupp, kellega juba eelduste kohaselt on lihtsam koos töötada. Kõige põnevam areng on toimunud viimasel aastal.
Emma: Ma tunnen, et viimasel esimemisel Ugalas olime me kõige julgemad ja üksteist kuulamas või usaldamas. See oli meie kolmas kord publiku ees teha seda vormi improteatrit ning selleparast tundus see mulle ka kord, kus kõik piisavalt õppinud üksteist usaldama.
Nora: Esimene kokkupuude improvisatsiooniga oli 2021. aasta sügisel, kui tegime minu uurimistöö raames dadaistliku improvisatsioonilise performance’i. Siis ei oleks keegi meist arvanud, et hakkamegi improga tegelema, kuid ometi jõudsime selleni ringiga tagasi ja otsustasime, et klassikalise lõpulavastuse asemel paneme end proovile action-teatri stiilis improga. Usalduse ja sideme leidmine võttis aega, aga ega see ei tulegi üleöö. Näiteks esimesel korral tudengi teatripäevadel esinedes oli meil kindlasti vähem julgust üksteist puudutada ja tegevusse kaasa tirida, aga koos proove tehes ning aega veetes on need seinad aegamisi ära kadunud.
Kuidas iseloomustaksite improvisatsiooni kui abstraktset ja spontaanset protsessi? Kas selles üldse on midagi kindlat? Ja kui mitte, siis ehk ainult seesama fakt, et midagi kindlat ei ole?
Martin: Improvisatsioon on nii tööriist või harjutus kasutajale kui ka vaatamiseks mõeldud etteaste publikule. See on natuke nagu performance kunst, kuna vaatajale jääb rohkem ruumi oma tõlgendusteks või viisiks, kuidas nähtut vastu võtta. Kuigi teadmatus võiks tunduda ehk hirmutavamgi, on grupiimprot tehes etenduse eelne ärevus väiksem, kuna miski ei saa sassi minna.
Gerly: Midagi kindlat ei tohigi olla, sest see rikub kogu kogemuse ära. Kunst peab sündima laval publiku ees.
Emma: Ainuke asi, mis kindel peab olema on see, et me oleme kohal 110% ajast ehk iga liigutuse või olukorra taga on energia.
Kas head improt on üldse võimalik tervikliku vastastikuse usalduseta teha?
Martin ja Emma: Ei.
Nora: Hea impro kui selline on veider sõnapaar – mis on hea? Kuid laval esinemine üleüldiselt vajab vastastikust usaldust, nii muusika, tants kui ka teater.
Gerly: Kindlasti mitte, sest oma partnereid usaldamata ei sünni tervikut – kõik tee ad omi asju ning vaatajatele jääb ainult kõnts.
On teie trupil moto?
Ära lase särakat välja!
Viimane uhke hüüe VG lugejatele?
Keep calm ja mine teatristuudiosse… või go crazy ja mine ikka teatristuudiosse!
Esinejate kõrval ei saa üle ega ümber ka pühendunud korraldusmeeskonnast, mille raudvaraks on teatristuudiote ja avaliku esinemise juhendaja Silvia Soro, kellega samuti juttu puhusime.
Kui keeruline oli tänavu nelja lavatüki organiseerimine?
Organiseerimist on teatripäeva eel hirmus palju, tõesti. Sel aastal sujus lavatükkidega kõik kenasti. Kõigil lavastustel oli iseseisev, vastutustundlik trupp ning trupi sees õpilastest eestvedajad ja taganttorkijad. Kordagi polnud tunnet, et ma pean mingit seltskonda “seljas vedama”. Tänavu oli mul üldse erakordselt toetav ja isetoimiv meeskond, õpilaste näol. Suurepärane, et gümnasistidel on lisaks abivalmidusele ka autod ja load! Kui koolist oli vaja tuua teatrisse tumbasid, molberteid ja termoseid või kui selgus, et ühe lavastuse jaoks on tort ununenud ostmata, ei pidanud mina proovist rooli tormama. Olen õnneks ka piisavalt kogenud, et ülesanded varakult ära jagada. Varasematel aastatel on etenduste eelset kaost rohkem olnud. Sel aastal oli keerulisim lavakujunduste organiseerimine. Oli vaja stange külge linu kinnitada, poodiumeid tassida ja monteerida, püstitada hiigelsirme, mida viimaks ei kasutatudki. Õppisin isegi akutrelli kasutama! Suurim pauk oli, kui päev varem selgus, et Ugala puhvet seekord meie teatripäeval uksi ei ava. Mu tütred Herta ja Marta, kes muidu on sageli püstolnäitlejatena teatristuudio etendusi päästnud, improviseerisid seekord kiiresti muffinipuhveti.
Kolm emotsiooni närvilises korralduskeerises VS kolm emotsiooni ürituse lõpus tänusõnu saades?
Valdav emotsioon oli tänutunne. Nii närvilises korralduskeerises kui tänusõnu kuuldes.
Korralduskeerises: Aitäh, et te mõistate. Aitäh, et te aitate. Aitäh, et te olete nii vastutustundlikud, täpsed ja tublid.
Tänusõnu kuuldes: Aitäh, et me saime seda kõike jälle koos teha. Aitäh, et te tulite vaatama ja kaasa elama. Aitäh, et olete nii ägedad, head ja erilised!
Milline näeb välja üks keskmine teatristuudio proov?
Mul on sageli teatristuudio tunni lõpuks suulihased naermisest kanged. Selles mõttes on mul õpilastega vedanud, teatristuudiosse tulevad vist enamasti suurepärase huumorimeelega ja heas mõttes terava keelega noored. Muus osas ei saa üldistada – kõik sõltub sellest, millised inimesed on kokku saanud ja millise materjali me oleme valinud või millises järgus prooviprotsess on, kas tegeleme tekstianalüüsiga või juba liigume või hoopis alustame liikumisest ja siis hakkame teksti genereerima. Esimese aasta alguses teeme teatristuudio tunde, mitte proove. Siis on kindel kord: soojendus, tunni teemaga tegelemine e. näitlejatehnikate õppimine, improt ja mänge rõõmuks ja lõõgastuseks või lõdvestusharjutused. Teisel aastal õpime esimesel poolaastal tundma teatriajalugu. Kõik muu sõltub inimestest, teemast, õppeaastast, olukorrast, tujust ja huvidest.
Milline oli Sinu esmamulje Sepikuseksist?
Sepikuseksis, kes esimese aasta alguses võttis trupinimeks SEKS (Silvia Eelküpsetatud Kange Sibulamoos), on alati olnud avarust ja haaret. Neis on omajagu kunstiinimese ambitsiooni ja kompromissitust, aga ka kuhjaga mängurõõmu, otsingulisust, head maitset, intelligentsust ja südamlikkust. Esimesel aastal ei olnud seltskond veel nii ühtne, otsiti alles oma nägu ja tegu, nagu ikka. Näha oli kohe, et otsing viib kuhugi, kuhu senised teatristuudio grupid pole tahtnudki liikuma hakata.
Milline on see nüüd pärast kolme aastat?
Mul on tohutult hea meel, et kujunes välja selline täiesti omamoodi ja erakordselt ühtne kooslus. Nagu Ene Runing pärast teatripäeva noortele kirjutas: Sepikuseks on üks keha, üks äge keha. Seejuures on igaüks neist täiesti omanäoline isiksus, igaüks on andekas mingil teistest erineval alal ja see paneb omakorda koosluse imehästi toimima. Nad on alati ise aktiivsed, loomingulised ja otsingulised olnud. See, et neist sai meie teatristuudio esimene improtrupp, sai näiteks alguse Nora Viikmaa sügisesest uurimistööst dadaismi teemadel, mil ta palus trupil lüüa kaasa dadaistlikus performansis.
Iseloomusta Sepikuseksi kolme sõnaga!
Iseseisvad, iseliikuvad, iseloomukad.
Mõni eriliselt meeldejääv ja naljakas lugu teatristuudio proovidest või esinemistelt?
Viimane “tore” lugu oli see, et Kristjan astus teatripäeval, lava taga kottpimeduses, vahetult enne lavale astumist tordi sisse. Ta tõi tordiloo improetenduses ka lavale, hiljem sain teada, et see tõesti juhtus. See oli I aasta lavastuse “Varjatud” tort, mida trupp pidi oma etenduses laval sööma. Keegi oli selle lava taha põrandale sättinud.