Andra Liisa Reimaa, II SO
Iga aasta 10. septembril tähistatakse ülemaailmset suitsiidiennetuspäeva. Päev, millele on aluse pannud International Association of Suicide Prevention üheskoos Maailma Terviseorganisatsiooniga, on kaasa aidanud sellele, et üha enam märgatakse abivajajat ning tema probleemi ei paigutata tähelepanuvajaduse alla. Sellest hoolimata kaotab ühes aastas enda elu suitsiidile üle maailma kesmiselt 700 000 inimest ja neid, keda suitsiid mõjutab, on peaaegu kolm korda rohkem.
Viimaste aastatega on antud teema probleemikäsitlus teinud hüppe ühest äärmusest teise. Võitlus, et stigma vaimse tervise probleemide ümbert kaoks, on asendunud väga laialdase vaimsete haiguste romantiseerimisega, eriti virtuaalmaailmas. Selline sündmuste käik on kahjustanud senist protsessi vaimsete probleemide destigmatiseerimisel ja ka andnud hoogu narratiivile, et kui inimesel on kõik hästi, siis see pole normaalne. Vaimse tervise diagnoose on hakatud koguma kui postmarke, mille saamine on vaid ühe TikToki-video kaugusel. Levinud on arvamus, et vaimse tervise spetsialistid ei ole võimelised noorukite probleeme mõistma ja nende teadmised eri haigustest ei vasta tänapäeva standarditele. Tavapäraseid käitumisharjumusi on hakatud seostama vaimse ebastabiilsusega ning noorte igapäeva sõnavarasse on lisandunud fraas ‘ma tapan ennast ära’, mida kasutatakse iga väiksemagi ebamugava olukorra eel.
Selline käitumine ei tule kasuks kellelegi ning soovitavast tulemusest, kus vaimse tervisega saavad abi kõik Eesti elanikud, tüürime iga päevaga aina kaugemale. Raskendatud on mõistmine, kelle elu nende endi käe läbi päriselt ohus on: üks soovib endalt elu võtta, sest iga päev näib nagu lõputu võitlus iseendaga, samas teine loobib õhku soovi surra, kui matemaatika kontrolltöö läks halvasti või kooli puhvetis ei müüda tema lemmiksnäkki. Eriti irooniliseks muutub olukord siis, kui samad inimesed, kes kasutavad vaimse tervisega seotud termineid kui omadussõnu, postitavad sotsiaalmeediasse värvilisi pilte inspireerivate tsitaatidega sellest, kuidas vaimne tervis loeb ning selle üle ei tohi nalja teha, sest kunagi ei tea, kes meie lähedastest võib olla väga delikaatses seisundis ning tundide kaugusel enda haavamisest. Need inimesed ei mõista, et sellised postitused on loodud just nimelt nende endi jaoks eesmärgil, et selline mõtteviis kanduks ekraani tagant ka igapäevaellu.
Levinud on ütlus ‘on okei, kui kõik ei ole okei’. Nüüdseks oleme jõudnud ühiskonnana faasi, kus sõpradele ja tuttavatele peab meelde tuletama, et okei on ka see, kui kõik on okei, kui kõik on kontrolli all. Tihti reklaamitakse virtuaalmaailmas vaimsete probleemide kõige pealmist ja ilusamat kihti ning jäetakse mulje, et vaimselt kannatada on naljakas ja indiviidi defineeriv. Kuskil aga ei räägita sellest, kuidas depressioonis inimene ei suuda hoolitseda enda hügieeni eest, ärevushäirete all kannatav nooruk ei lahku enda kodust mitmeid nädalaid ja obsessiiv-kompulsiivse häire all kannatajad pesevad enda käsi nii kaua, kuni need hakkavad veritsema. Sellest ei räägita, sest see pole ilus ja töötab vastu vaatepunktile, et vaimsed haigused on universaalsed. Alatihti jõuab inimesteni arusaam, et nii see pole alles siis, kui kannatajaks ollakse ise või kannatab keegi lähedane. Mõistmist ja empaatiat saab välja näidata juba varem, muutes enda kõnekasutus selliseks, et meditsiiniline leksika ei kipu lausetesse, kus seda vaja ei ole. Fraasid, mis süvendavad teatud vaimsete probleemide stereotüüpe, on võimalik unustada ja asendada sellistega, mis ei tee haiget meile ega meie ümber vaikset sisemist võitlust pidavatele inimestele.
Muutused algavad meist endist ning sotsiaalmeedias postituste jagamise asemel peaks rõhk olema sellel, et sealsed käitumis- ja mõtlemissoovitused juurduvad meie igapäevaellu. Võtmesõnaks on teadlikkus enda käitumise ja mõtlemise suhtes, nii virtuaal- kui pärismaailmas. Käes on aeg, kus vaimse tervise aktivisti roll on hädavajalik tuua sellelt külmalt suhtlusplatvormilt maailma, kus tegudel on reaalsed tagajärjed. Sotsiaalmeedia on paralleelreaalsus, läbi mille me kellegi elu päriselt päästa ei suuda.
*Kui sinul või su lähedasel on mure ja sa ei tea, kellega seda jagada:
116 111 – Lasteabi 24/7
116 123 – Hingehoiu telefon 24/7
660 4500 – vaimse tervise nõuandeliin 24/7
peaasi.ee – veebipõhine nõustamine