Mari-Ann Loit, I LR
Tõenäoliselt on paljud, kellel toimub inglise keele tund Aari Juhansoniga, märganud, et ta räägib vahel nõksudest, kuidas reegleid meelde jätta või raskeid sõnu õigesti kirjutada. Nimelt on inglise keele õpetajal huvi selle vastu, kuidas inimese aju tegelikult töötab ja uut infot meelde jätab. Käisin temaga vestlemas, et tema huvist rohkem teada saada.
Õpetaja alustas sõnadega: ,,Mind huvitab aju iseenesest. Kuidas me infot meelde jätame, kuidas me õpime. Mis need teadlased on suutnud praegu välja mõelda ja avastada ning kas ma saan seda kuidagi oma töös kasutada, kas õpilastel oleks sellest midagi kasu – see huvitab mind.’’
Ta rääkis, et loeb just populaarteaduslikke raamatuid: ,,Ühe raamatu loen läbi ja seal on tavaliselt see kasutatud materjal, võtan selle lahti ja vaatan: nii, see võiks olla huvitav ja see teine võiks olla ka huvitav. Ma ei ole otseselt teadusartikleid lugenud. Mitte, et mul poleks huvi, vaid mul pole aega, sest teadusartiklid lähevad konkreetsete uuringutega väga põhjalikult teemasse sisse. Aga sellist populaarteaduslikku materjali on tegelikult päris palju.’’
Küsimuse peale, kas sellised raamatud on ka õpilastele loetavad või on need ikkagi natuke rasked, vastas õpetaja Juhanson: ,,Osad on täiesti eesti keelde tõlgitud, aga ma ei tea, kui hea on tõlkekvaliteet, sest ma ise ei loe eesti keeles. Hakkame sellest pihta, et tegelikult võiks õpilased eesti keeles lugeda Jaan Aru raamatuid. Meil on ju Eestis täitsa oma kohalik teadlane olemas.’’ Õpetaja soovitas just õpilastele teoseid ,,Ajast ja arust’’ ning ,,Loovusest ja logelemisest’’.
,,Lisaks nendele on eesti keeles välja antud ka ühe rootsi psühhiaatri Anders Hanseni väga asjalikud raamatud. Tema reaalselt loeb neid teadustöid ning toob oma teostes enam-vähem iga peatüki kohta välja, mida ta refereerib. Selles mõttes on väga asjalik materjal ja ka täiesti okei tõlge,’’ lisas inglise keele õpetaja.
Palusin Juhansonil tuua välja mõni väärtuslikum mõte või nipp, mis ta on raamatutest leidnud. Esimesena soovitas ta, et õppimisel tuleks teema enda jaoks kõva häälega lahti seletada. Ta rääkis: ,,Kui ma ise koolis õppisin, siis tegin tegelikult samamoodi. Ei tea, mis valemiga ma selle välja nuputasin. Nüüd olen ka lugenud selle kohta. Tüüpiliselt midagi korrates võetakse materjal endale ette, loetakse ja mõttes korrates öeldakse sageli ,,aa, seda ma juba ju oskan’’, ,,seda ma tegelikult juba tean’’. See tähendab, et ei käida seda rada oma ajus uuesti läbi ning võib juhtuda, et eksamil just seda vahelejäetud osa ei osata, sest seda ei korratud lõpuni läbi. Aga kui kõva häälega endale midagi seletan, siis ma ei hakka ju poole jutu pealt ütlema, et seda oskan. Kui on mingi teema pooleli, siis ma püüan ju ikkagi selle endale lahti rääkida või ma ei tea, võtan näiteks oma termose ja seletan talle logaritmvõrrandi lahendamist.’’
Õpetaja kirjeldas oma nägemust tavapärasest õppimisest: ,,Võibolla mul on mingi pseudoarusaam asjadest, aga mulle on jäänud nagu mulje, et tüüpiliselt panevad õpilased kõrvaklapid pähe ja siis hakkavad õppima. See tähendab aga seda, et sisuliselt on tegemist tuupimisega, sest kõrval on taustamüra ja õpilane ju ainult loeb. Vahel võib ka juhtuda niimoodi, et esimese lõigu lõppu jõudes ei saagi aru, et tegelikult on mõtted juba mingite muude teemade juures. Aga kui kõva häälega ükskõik kellele – naabrikassile või vanaemale – midagi lahti seletada, siis lihtsalt ei saa kuskile mujale ära eksida.
Raamatus ,,Outsmart your brain’’ tõi ülikooli õppejõust autor sellise huvitava soovituse: märkmeid tehes ära kirjuta tervet lehte äärest äärde täis, vaid jäta kõrvale ruumi. Näiteks kirjuta ainult ühele poole, üle 2-3 rea või jäta kõrvalleht tühjaks. Õpetaja Juhanson selgitas: ,,Loogika oli selles, et pärast korrates saab vaba ruumi juurde kirjutada küsimusi ja uusi märkmeid. Kui loed oma konspekti ja sul on mingi koht, mida enam ei mõista, siis saad sinna kõrvale kohe kirjutada mingisuguse ,,whaaat’’ või ,,ma ei saa aru, mis ma siin mõelnud olen’’ – umbes à la küsi Jüri käest järele ja vaata tema konspekti. Ma väga soovitan seda katsetada. Minu jaoks oli see isegi päris mugav ja ma sain naljakal kombel kirjutada lause üle kahe lehe.’’
Üks üleüldisem tähtis mõte raamatust ,,Uitav meel’’ on see, et meie ajule on väga oluline vahepeal mitte midagi teha. Juhanson jutustas: ,,Me oleme harjunud sellega, et nii pea, kui peame ootama näiteks viis minutit bussi, vaatame kohe telefoni. Tegelikult on ajul vaja neid hetki, kus me midagi ei tee, sest siis ta selekteerib välja selle, mis on oluline ja mis mitte. Päriselus on niimoodi, et kui mingis piirkonnas pole pikalt vihma olnud, siis on maapind nii kuiv, et ei võta enam vihma vastu ja kogu vesi koguneb sinna peale. See võib juhtuda ka mägedes ja siis voolab vesi kõrgelt suure hooga alla ning viib jalamaid majad ja kõik muu kaasa. Samamoodi, kui sul on alatasa mingi infovool, siis ei ole ajul aega midagi kinnistada.’’
Ka uni on see aeg, millal aju selekteerib välja need mõtted, mis on väärt hoidmist ja mis tuleb välja visata. Õpetaja tõi näite: ,,Oletame, et sul on bioloogia töö järgmisel päeval. Oled õppinud ja korranud ning siis mõtled, et premeerid ennast nüüd enne magama minekut 15 minutit telefonis olemisega. Ma ei räägi üldse melatoniinist ega sellest, et need tuled ja viled häirivad tegelikult. Telefonis olles tekib sul teine sisend ja aju jaoks jääb see viimaseks, mistõttu hommikul ei pruugi ta enam mäletada seda, mida sa õppisid ja arvasid, et oskasid. Kui mina koolis käisin, soovitas keegi mulle luuletus õhtul selgeks õppida, korrata üle vahetult enne magama minekut ning võtta hommikul esimese asjana ette. Seda võib proovida ka näiteks võõrkeele sõnadega, mis üldse meelde ei jää.’’
Aari Juhanson käis ka hiljuti Iirimaal ühel kursusel, mis rääkis laiemalt, kuidas aju õpib ja unustab. Ta jutustas: ,,Ühel päeval näppisime näiteks erinevaid tehisintellekti variante: vaatasime, mida saab ChatGPT ja Google Bardiga teha ning kuidas neid enda ja õpilaste jaoks ära kasutada.’’ Uuriti ka, kuidas vähem telefonis olla ja oma harjumusi muuta. Õpetaja selgitas, mismoodi end telefonist natuke võõrustada: ,,Ma ei mõtle seda päris sedasi, et jätan telefoni maha ja ostan koju selle vanaaegse kettaga telefoni. Pigem, kuidas mina saaksin juhtida telefoni kasutamist, mitte tema ei juhi mind. Lühikokkuvõttes on lihtsam oma harjumust muuta, muutes seda keskkonda, kus oled. Näiteks kui lähed koju ja oled kogu aeg telefonis, siis harjuta ennast sellega, et paned telefoni endast kaugemale ära.’’
Teine viis on haakida harjumuse muutus mõne teise harjumuse külge. Juhanson rääkis: ,,Tähtis on muutusi teha sammhaaval, sest kohe suurt muutust läbi viia on oluliselt raskem: näiteks homsest alates ma üldse kodus telefoni ei kasuta. Aga kui vaatad, et lähed alati telefoniga vetsu ja scrollid seal, siis harjuta end kõigepealt sellega, et lähed ilma telefonita.’’
Ta soovitas proovida ka enda premeerimist: ,,Võta endale eesmärk midagi ära teha ja siis premeeri ennast sedasi, et oled näiteks 15 minutit telefonis. Kui kogu aeg telefoni ja õppimisasjade vahel pendeldada, siis tegelikult ei õnnestu keskenduda ei ühele ega teisele, alati on mõtted mujal.’’ Õpetaja meelest oli harjumuste teema seal kursusel hästi huvitav.
Küsisin ka, mis on õpetaja Juhansoni arvates kõige olulisem näpunäide õpilastele. Ta vastas: ,,Ära karda pingutada. Õppimine on alati töö – sul tekivad ajus mingid füüsilised muutused. Aga selleks, et need muutused tekiks, ei tohi me karta pingutada. Kui minna kergema vastupanu teed ja lasta sellel ChatGPT-l oma essee ära kirjutada: tore, väga lahe! Esiteks ma saan aru, et see on ChatGPT kirjutatud, aga teiseks, mis sa ise sellest kasu saad? Matemaatikas on samamoodi programmid, millele saad ülesande sisse sööta ja ta lahendab selle ära, aga mis sa ise sellest kasu saad? Öeldakse, et ,,ma vaatan ise pärast lahenduse üle’’ – ja siis? Kui sulle antakse nüüd samalaadne ülesanne ette, siis sa ikka ei oska ju teha. Mingi aeg räägiti, kuidas õppimine tuleb muuta lõbusaks ja vahvaks sedasi, et õpilane ei saaks nagu arugi, et ta õpib. Tegelikult päris niimoodi õnnestu. Olgu, lasteaias saab väga algelisi asju, näiteks numbreid, sedasi mänguliselt õppida. Aga kui me räägime ikkagi mingisugustest seostest ja reaalsetest teadmistest, siis seal ei ole peale pingutamise ja harjutamise muud varianti.’’
Loodan, et kõik, kes jõudsid nüüd loo lõppu, said siit midagi kasulikku enda jaoks kaasa võtta. Nagu Aari Juhanson rääkis, areng ja muutus käivad ikka väikeste sammude haaval. Ärge jääge kahtlema, vaid liikuge rahulikult ja rõõmsalt edasi!
Raamatud, mida tasub uurida, kui tahad natuke rohkem oma elu ja aju mõista:
- Jaan Aru ,,Ajast ja arust’’
- Jaan Aru ,,Loovusest ja logelemisest’’
- Anders Hanseni ,,Tugev aju’’ – räägib ajust üldisemalt.
- Anders Hanseni ,,Ekraaniaju’’ – õpetaja sõnul väga huvitav lugemine. Raamat räägib, kuidas telefon meie aju mõjutab.
- Anders Hanseni ,,Nooruki tugev aju’’ ja ,,Teismelise ekraaniaju’’ – lihtsustatud variandid eelnenud kahest raamatust.
- Anders Hanseni ,,Depressiivne aju’’ – õpetaja rääkis, et lühikokkuvõttes mine depressiooni korral välja jalutama. Ka erinevad teised teadlased on leidnud, et liikumine mitte ainult ei aita depressiooni puhul, vaid on lausa valuvaigistava toimega.
- Daniel T. Willingham ,,Outsmart your brain’’ – ülikooli õppejõud toob konkreetseid näpunäiteid, kuidas õppimisprotsessi ja eksamiks kordamisega hakkama saada.
- Michael C. Corballis ,,The wandering mind’’, eesti keeles raamat ,,Uitav meel’’ – see räägib, kui oluline on meie ajule vahepeal mitte midagi teha.